/nginx/o/2020/08/27/13303380t1hf7de.jpg)
Ajal, mil Läti erakonnad peavad jätkuvalt kõnelusi uue valitsuse moodustamise üle, räägitakse kulisside taga juba presidendivalimistest.
Pärast 14. seimi valimisi ja enne uue parlamendikoosseisu kokkutulekut 1. novembril usaldas president Egīls Levits uue valitsuse moodustamiseks kõneluste alustamise enim hääli saanud erakonna – Uue Ühtsuse – juhile Krišjānis Kariņšile.
Läti põhiseadus – 7. novembril tähistati selle saja aasta juubelit, millega see on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vanim põhiseadus – näeb ette, et president kutsub peaministrikandidaadi ametlikult uut valitsust moodustama.
Esialgu valitses 1. oktoobri parlamendivalimiste järel eufooria heade valimistulemuste üle (võrreldes 13. seimi koosseisu populistliku tohuvabohuga) ja oli ennatlik lootus, et uus valitsus saadakse kokku Läti iseseisvuspäevaks, 18. novembriks. Nii kiiresti Uue Ühtsuse, Rahvusliku Alliansi ja Ühendnimekirja valitsuse loomisega aga ei lähe.
Praegu on lootus, et järgmise aasta eelarve suudab 14. seim siiski enne uut aastat vastu võtta, sest vastasel korral peab Läti tuleval aastal hakkama saama tehnilise eelarvega, mis tähendab, et uus valitsus ei saa kulutada kuus rohkem kui kaheteistkümnendiku 2022. aasta eelarvest. Uue seimi juhatuse valimised toimusid sujuvalt, kuid parlamendi komisjonide juhid on siiani valimata ja valitsuse moodustamine nõuab aega – nagu ühes demokraatlikus vabariigis kohane.
Paremtsentristliku valitsusliidu moodustamine pole olnud lihtne. Esialgu oli kavas luua valitsus neljast erakonnast. Sajaliikmelises seimis kahe peale 28 kohta hõivanud Rahvuslik Liit ja Ühendnimekiri esitasid 26 mandaati saanud Uuele Ühtsusele ultimaatumi, kui peaminister Kariņš oli teatanud, et soovib võimuliidu stabiilsuse tagamiseks kaasata valitsusse rohelist ideoloogiat järgivad Progressiivsed, kellele mõeldes oli plaanis luua uus kliima- ja energeetikaministeerium. Erakonnad pidid koostööd kinnitama erilepinguga.
24. oktoobril teatas Progressiivsete liider Kaspars Briškens, et erakond soovib olla täieõiguslik koalitsiooni liige ja erilepinguga ei nõustu. Progressiivsete avalduse taga võib näha tulevikukaalutlusi – just Progressiivsed võiksid saada parlamendis vasakopositsiooni põhijõuks, sest pikalt seda kohta täitnud erakond Koosmeel seimi ei pääsenudki. Koosmeele kaotusega sai murtud ka kunstlikult loodud läti ja vene erakondade vastasseis ja tuleb loota, et 14. seimi koosseisus asendub traditsiooniline rahvuslik vastasseis ideoloogiliste ideede võistlusega.
Pärast Progressiivsete äraütlevat otsust on ülejäänud kolm erakonda koalitsiooni memorandumi koostamisega hoogsalt edasi läinud. President pole praegusele peaministrile uue valitsuskabineti loomist veel ametlikult usaldanud, riigipea sõnul teeb ta seda vaid juhul, kui jõuab selgusele, et valitsuskoalitsiooni loovad erakonnad suudavad tulevase valitsuse deklaratsioonis kokkuleppele jõuda.
Kui oktoobri alguses kiirustasid valitsuse loomisega Ühendnimekirja poliitikud, siis praeguseks on samad poliitikud järsku toppama jäänud.
Kolme erakonna kokkuleppe järgi läks parlamendi juhataja koht Ühendnimekirja kuuluvale Eduards Smiltēnsile, juhatuses jaotasid kolm erakonda ametikohad proportsionaalselt.
Praeguseks on avalikult teada ka see, milliseid valdkondi kolm erakonda juhtima hakkavad. Seejuures on Ühendnimekirjale pakutud sama palju ministrikohti kui valimistel vähem hääli saanud Rahvuslikule Liidule. Viimasele on pakutud kultuuri-, majandus-, transpordi- ja kaitseministeeriumi juhtimist. Ühendnimekirjale aga põllumajandus-, sise-, tervishoiu-, regionaal- ja digivaldkonna juhtimist. Uus Ühtsus peaks peale peaministriameti saama enda juhtida rahandus-, välis-, justiits-, haridus-, sotsiaal- ning vastloodud kliima- ja energeetikaministeeriumi.
Kui oktoobri alguses kiirustasid valitsuse loomisega Ühendnimekirja poliitikud, siis praeguseks on samad poliitikud järsku toppama jäänud. See juhtus pärast seda, kui erakond jäi ilma transpordivaldkonnast ja neile langes kaela tervishoiu haldamine, mille ministritest juhte on varem tabanud kriitika. Ka kirjutati koroonapandeemia ajal tehtud vead just tervishoiuministeeriumi kaela. Läti tervishoid ootab siiani reforme, sest erinevalt Leedust ja Eestist pole Läti siiani suutnud luua toimivat haigekassa süsteemi.
Seni pole Ühendnimekiri andnud oma heakskiitu peaministrikandidaadi pakutud valdkondade jaotusele (Kariņš andis Ühendnimekirjale vastamiseks aega nädala lõpuni – toim). Viivitamine on pannud Läti ajakirjandust spekuleerima Ühendnimekirja peamise rahastaja ja Liepāja tuntud ettevõtja käitumise üle. Lisaks lõi valimisteks loodud Ühendnimekiri lahku praegu opositsiooni kuuluvast Roheliste ja Põllumeeste Liidust, keda süüdistatakse tihedates sidemetes Ventspilsi oligarhi Aivars Lembergsiga. Põllumeeste Liidu esindaja Augusts Brigmanis on intervjuudes maininud, et loodav valitsus ei jää ametisse kauemaks kui aasta, kuid tema erakond on valmis majanduslikult rasketel aegadel koalitsiooni oma häältega toetama.
Progressiivsed on teatanud soovist olla konstruktiivne opositsioon, endine oligarh Ainārs Šlesers jätkab populistlikke sõnavõtte ning vastloodud Stabiilsuse Poolt! otsib oma kohta Läti poliitikas ja võitleb esimese skandaaliga, mille keskmes on vastvalitud rahvasaadik, kes valetas oma töökogemuse ja hariduse kohta, mistõttu on alustatud kriminaalmenetlust.
Lahkarvamused Uue Ühtsuse ja Ühendnimekirja vahel on ka isiklikud, sest mitu Ühendnimekirja liiget on Uue Ühtsuse erakonnast välja arvatud. Lisaks sellele teatas peaminister Kariņš valimiste järel, et valitsusse pääsevad inimesed, kes on valimissõela läbinud. See avaldus on suunatud nende poliitikute vastu, kelle Läti valijad on valimissedelil maha kriipsutanud, kuid kellele hiljem on leitud ministrikoht.
Kariņši otsus mõjub kõigile võrdselt, sest ei Uue Ühtsuse rahandusminister Jānis Reirs ega ka keelereformi autor, endine haridusminister Kārlis Šadurskis ei osutunud parlamenti valituks. Sama kehtib ka Rahvusliku Liidu praeguse põllumajandusministri Kaspars Gerhardsi kohta. Ühendatud Nimekirja kaaslooja ja rahastaja Uldis Pīlēns ei kandideerinud üldse valimistel. Peaminister Kariņš andis õigustatult mõista, et tahab näha reeglitest kinnipidamist, kui teatas, et ei soovi valitsuskõnelustel näha inimesi, kes pole valimiskampaaniat läbi teinud. Uus Ühtsus saab oma kaarte julgelt mängida, sest siiani on erakonnal presidendi poolehoid, mis pole siiski piiritu.
Nii opositsioonipoliitikud kui ka osa koalitsioonipoliitikuid levitavad kuulujutte, et peaminister Karinš justkui mängivat topeltmängu. Nad levitavad alusetuid vandenõuteooriaid lahkhelidest Uue Ühtsuse ridades ja peaministri soovist saada Euroopa Komisjoni volinikuks. Järgmised Euroopa Parlamendi valimised seisavad ees 2024. aastal, misjärel nimetatakse ametisse ka Euroopa Komisjoni uus koosseis. 2028. aasta juulist detsembrini on Läti ka Euroopa Liidu eesistujamaa.
Nii opositsioonipoliitikud kui ka osa koalitsioonipoliitikuid levitavad kuulujutte, et peaminister Krišjānis Karinš justkui mängivat topeltmängu.
Peaminister Kariņš ja president Levits on viimasel ajal sageli viidanud Läti Panga viimasele uurimusele, mis näitab, et Läti jääb majandusarengu poolest nii Eestist kui ka Leedust maha. Et majandusarengut hoogustada ja välisinvesteeringuid juurde meelitada, on Läti riigil palju tööd, et korrastada alghariduse ja ka kõrghariduse korraldust, reformida tervishoiusüsteemi rahastamist ning vähendada haldusaparaadis liigset bürokraatiat riigihalduse digiteerimise abil.
2022. aasta teise kvartali majandusandmed (miinimumpalk Leedus 730, Eestis 654, Lätis 500 eurot kuus; keskmine palk Leedus 1780, Eestis 1693, Lätis 1012 eurot kuus; töötus Eestis 5,5, Lätis 6,6 ja Leedus 8,1 protsenti) on sellised, mis poliitikasaadetes panevad Läti eksperte ja ajakirjanikke osutama mitte ainult Eesti, vaid ka Leedu eeskujule. Soov Balti naabritele järele jõuda on olnud Läti poliitikas edasiviiv tõuge viimased kaks kümnendit, kuid aina valjemalt tõstavad häält ühelt poolt need, kes soovivad Skandinaavia maadele järele jõuda, ja teisalt need (küll väiksem ja populistlikult meelestatud kamp), kes tahavad, et Läti järgiks Poola ja Ungari arenguteed.
Peaminister Kariņšil on siiani õnnestunud oma tööga võrdlemisi hästi hakkama saada, sest võrreldes 13. seimi populistlike politikaanidega pakkusid valitsuserakonnad tavainimestele arusaadavat ja euroopalikku poliitikat. 1. oktoobril valitud seimi koosseis on märksa kvaliteetsem, ja peaminister peab sellega arvestama.
Järgmise aasta juunis lõpeb president Egīls Levitsi esimene ametiaeg. Traditsiooniliselt on presidendid seimi poole pöördudes olnud diplomaatilised, et saavutada vastvalitud rahvasaadikute heakskiit eelseisvateks presidendivalimisteks parlamendis. Kuid Levits viitas 1. novembri seimiistungil karmis pöördumises nii õigusriigi kui ka haridussüsteemi probleemidele, mis Läti arengut võrreldes teiste Balti riikidega pidurdavad. President kutsus uut seimi nende küsimustega tegelema, et avada kiiresti Läti majanduspotentsiaal, kindlustades sissetulekuid ja tugevdades nii sise- kui ka välisjulgeolekut rahvusvaheliselt ebakindlal ajal. President Levitsi pöördumine meenutas endise presidendi Vaira Viķe Freiberga sõnavõtte, kes end tavapoliitikale vastandades valijate ja meedia poolehoiu saavutas.
Järgmise aasta juunini on veel küllalt aega ja enne tuleb valitsus paika saada. Erakonnad ootavad presidendilt peaministrikandidaadi ametlikku nimetamist, kuid juba praegu levitatakse kuluaarides kahepalgeliselt jutte vajadusest uue presidendikandidaadi järele.