Selle tähtsa geopoliitilise nihke on esile kutsunud mitme teguri koosmõju. Ühelt poolt on Euroopa Liit nõrk. Euroopa on kaotamas oma viimaste sajandite keskset positsiooni pärast Brexitit, ühenduse rolli kahtluse alla seadvate populistide edu mitmes riigis, majandus- ja energiakriisi ning Vene ohtu, mis on päädinud hävitava sõjaga Ukrainas.
Hiina samas alustas sajandi hakul ambitsioonika välispoliitika ajamist, luues erakordselt tihedad sidemed Aafrika ja Ladina-Ameerikaga. Ometi on tegemist olemuselt marksistlik-leninistlikku ideoloogiat kandva maaga, mis lihtsalt otsustas, et hakkab globaalse vabakaubanduse käendajaks, et toetada riigi igati konkurentsivõimelist tööstust.
Ameerika Ühendriigid olid toona üllatunud kiirusest ja haardest, millega Aasia hiid suutis sõlmida leppeid Aafrika ja Ladina-Ameerika maadega. Hiina edu aluseks olid laenud ja valmidus rajada taristut vastutasuks kaubanduslepete sõlmimisele ja loodusvaradele ligipääsu saamisele struktuursete probleemide käes vaevlevatelt valitsustelt.