N, 2.02.2023

ANDREAS KAJU ⟩ USA vahevalimiste järeldused: demokraatide ülisuur risk õnnestus, vabariiklastel nappis kvaliteeti

Andreas Kaju
, USA poliitika vaatleja
USA vahevalimiste järeldused: demokraatide ülisuur risk õnnestus, vabariiklastel nappis kvaliteeti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Donald Trump teatamas 15. novembril kavast kandideerida uuesti presidendiks.
Donald Trump teatamas 15. novembril kavast kandideerida uuesti presidendiks. Foto: JONATHAN ERNST/Reuters/Scanpix

Vastuseks Donald Trumpi teadaandele, et ta alustab taas kandideerimist Ameerika Ühendriikide presidendiks, pani Ameerika tähtsaim konservatiivne ajakiri National Review oma juhtkirja pealkirjaks «Ei».

2016. aastal Trumpi tõusu üksjagu toetanud, tema kodulinna New Yorgi tabloid New York Post andis oma suhtumise edasi veel karikatuursemalt: esiküljel oli pealkiri «Floridast pärit mees teatas kandideerimisest» ja lugu ise oli peidetud 26. leheküljele. Konservatiivsete ühiskonna- ja jutusaadete poolest tuntud Foxi omanik Rupert Murdoch olevat samuti Trumpi tiimile teada andnud, et nende toetust Trumpil seekord pole.

See on USA vahevalimiste põhiline järelm, sest Trumpi soosinguga kandidaadid, kelle peamine kapital oli ekspresidendi toetus ja 2020. aasta valimistulemuse eitamine, said lüüa nii senati valimistel kui ka paljudes esindajatekoja valimisringkondades ning ka osariikide tähtsate ametipostide valimistel. Kellelegi ei meeldi kaotajad ja Trumpi talunud vabariiklastele on selge, et pärast 2016. aasta presidendivalimisi on ta parteile ainult kaotusi toonud. Ja poliitikas ei meeldi kellelegi sarikaotajad.

Kõik pidi minema teisiti

Veel mõni kuu tagasi tundus, et vabariiklased nuhtlevad novembri vahevalimistel demokraate korralikult. Eeldused selleks olid kõik olemas: kaheksaprotsendine inflatsioon, 75 protsendi ameeriklaste negatiivne suhtumine riigi praegusesse suunda, majanduslik ebakindlus ning kukkuvad börsid (kuigi vaid 13 protsenti ameeriklastest investeerib börsile otse, on ligi pool elanikkonnast oma tööandja või ametiühingu pakutava pensioniplaani kaudu börsi käekäiguga seotud).

Majandusteemadel paistavad vabariiklased sõltuvalt valimistsüklist 15–20 protsendi võrra usutavamad kui demokraadid ning kui arvesse võtta, et ebakindlus on suurim pensionile liginevas elanikkonnas ning 70 protsenti USAs valimas käinutest on üle 45-aastased, tundus hea tulemus juba käegakatsutav. Veel enam, sarnastes oludes on viimastel aastakümnetel opositsioon alati saavutanud hea või väga hea tulemuse – president Bill Clintoni demokraadid kaotasid oma esimese ametiaja keskel esindajatekojas 52 kohta, Barack Obama demokraadid tema esimese ametiaja keskel lausa 63 kohta ja Trumpi vabariiklased loovutasid tema ainsaks jäänud ametiaja keskel 40 kohta.

Vabariiklaste saldo president Joe Bideni esimese ametiaja keskel on praeguse seisuga (sest osas valimisringkondades alles loetakse hääli – USAs on osariigiti valimisreeglid erinevad ning kui mõnes on valimispäevaks eelhääled juba loetud, siis teised alles hakkavad lugema) kaheliikmeline enamus 435-liikmelises esindajatekojas (osas valimisringkondades on veel tulemus lahtine, väikeste vahede tõttu loetakse hääli uuesti üle ning vabariiklased võivad umbes kaks kohta veel juurde võita), senatis jäävad juhtohjad (olgugi et napilt) sootuks demokraatide kätte.

Vabariiklaste senati liider Mitch McConnell nägi kehva tulemust ette juba märtsis. Kui ta pidi toona ajakirjaniku küsimusele vastates sügisest tulemust ennustama, vastas ta prohvetlikult: esindajatekoja ilmselt võidame, aga senatis võib jääda seis sarnane, sest seal loeb rohkem «kandidaatide kvaliteet».

Mitch McConnell
Mitch McConnell Foto: MICHAEL REYNOLDS/EPA/Scanpix

See üsna jäme vihje käis nendesamade Trumpi soosinguga partei sisevalimistel kandidaatideks saanud inimeste kohta, kellel puudus varasemast arvestatav poliitiline kogemus, kellel mõningatel juhtudel polnud mingit pistmist neile leitud valimisringkonnaga ning kelle seisukohti heas seltskonnas tutvustada ei saa: varasemate valimistulemuste eitamine, igasugu vandenõuteooriate levitamine ning ameeriklastele sisuliselt kordaminevates igapäevaelu küsimustes läbimõeldud poliitiliste seisukohtade puudumine ja suutmatus neid esitada. Neid kandidaate jagus igale poole, aga võtmeosariikide – Arizona, Georgia, Pennsylvania – ja teiste osariikide senaatorikandidaatide ühisosaks oli just see.

Trumpi talunud vabariiklastele on selge, et pärast 2016. aasta presidendivalimisi on ta parteile ainult kaotusi toonud. Ja poliitikas ei meeldi kellelegi sarikaotajad.

Demokraadid olid sealjuures võtnud pööraseid riske – kui vabariiklaste sisevalimistel oli mõni Trumpi soosinguga radikaal vastamisi peavoolu konservatiiviga, siis toetati demokraatide kampaaniarahaga radikaale, et just nendest saaks vabariiklaste kandidaat. Kalkulatsioon oli ilmselgelt, et Trumpi kandidaate on lihtsam lüüa valimistel. Aga kui tagantjärele peavad vaatlejad möönma, et see strateegia end õigustas, siis sel hetkel tundus see täiesti pöörane. Selgus aga, et demokraatide kampaaniameistrid tundsid oma valimisringkondade valijaid paremini ning panustasid sellele, et kui parteide ülilojaalsed baasvalijad välja arvata (nn MAGA ehk Make America Great Again valijad), siis ei ole parteilise lojaalsuseta valijatel, vähemusgruppidesse kuuluvatel valijatel ja eeslinnades elavatel jõukatel valgetel valijatel enam mingit soovi Trumpi kandidaate toetada.

Trumpi MAGA toetajad Floridas West Palm Beachil. 
Trumpi MAGA toetajad Floridas West Palm Beachil. Foto: Orit Ben-Ezzer/Zuma/Scanpix

Nagu ütles National Review’ juhtkiri, mis parafraseeris orgial osalenud prantsuse valgustusfilosoofi Voltaire’i: «üks kord on eksperiment, teine kord on juba perverssus» – või nii vähemalt mõtles seekord väikekodanlikum vabariiklaste toetaja ning demokraatide ülisuur risk õnnestus. Eesti kontekstis sarnast näidet leida on raske – kui, siis ainult linnalegend sellest, kuidas ühe suure partei strateegi toetusega tehti omal ajal uut väikeerakonda, selleks et Isamaad lõhkuda…

Kui Trumpi soosinguga kandidaatide kvaliteet oli üks põhjuseid vabariiklaste ootuste purunemises, siis teine seondub abordipoliitika ülitundlikkusega. Abordipoliitikal on Ameerika kohalikus poliitikas pikk ajalugu ning kui osas osariikides on see poliitilises menüüs kogu aeg, siis valdavas osas osariikides see nii pole. Seda seetõttu, et kuigi vabariiklased on sõltumata osariigist selles küsimuses demokraatidest konservatiivsemad, ei seata seda paljudes kohtades valimiste põhiteemade hulka, sest vabariiklased teavad hästi, et sel teemal ei ole Ameerika avalikkuse enamus nende poolel.

Erinevalt Eesti kampaaniatest, mille eesmärk on mobiliseerida puhtalt oma valijat, kümnendikku, veerandit või mõne partei puhul kolmandikku elanikkonnast, tuleb Ameerikas ühemandaadiliste valimisringkondade tõttu valimiste võitmiseks olla suuteline kokku kleepima koalitsiooni valijatest, mis justkui suudab esindada elanike enamikku ja on enamuse mandaadiga. Arvestades, et valimiste põhiteemaks tundus kujunevat tuksis majandus, oleks vabariiklastel olnud mõistlik abordipoliitikat vältida. Nii aga ei läinud kahel põhjusel, millest üks oli selgelt omavärav ning teine oponendi tegutsemise tulemus.

Juunis tegi Ameerika Ülemkohus mitme nendeni jõudnud vaidluse koosmõjus ühe tähtsa lahendi, milles tühistati aastakümnetetagune sama kohtu lahend abordiõiguse üleriigilise kaitse kohta. Uus lahend andis õiguse abordipoliitikas piire seada tagasi osariikidele (mitte ei keelustanud seda, nagu väljaspool USAd tihti ekslikult arvatakse). Mitmes osariigis olid vabariiklased omal ajal vastu võtnud väga rangeid abordipiiranguid, mis kunagi ei olnud jõustunud, sest need olid varasema ülemkohtu lahendi valguses põhiseadusega vastuolus. Nüüd aga hakkasid need seadused jõustuma ning paljudele valijatele koitsid aastakümneid teoreetiliseks peetud akadeemilise vaidluse tagajärjed.

Oma pöörasest edust innustatuna panid vabariiklased mitmes osariigis vahevalimisteks püsti referendumi, kus sooviti mandaati veel rangemateks piiranguteks. See aga osutus valijate seas ääretult ebapopulaarseks mõtteks – kõik viis eri osariikides toimunud referendumit andsid võidu abordiõiguse kaitsjatele.

Abordiõiguste eest võitlevad meeleavaldajad tänavu juunis Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ees protestimas.
Abordiõiguste eest võitlevad meeleavaldajad tänavu juunis Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ees protestimas. Foto: Gemunu Amarasinghe/AP/Scanpix

Demokraatide seisukohast oli aga sama tähtis, et need referendumid tõid valimiskasti juurde inimesed, kes muidu oleksid võinud vahevalimistel koju jääda – Biden on praegu umbes sama ebapopulaarne kui Trump samal ajal presidendina. Need inimesed andsid nüüd oma hääle lisaks referendumil osalemisele demokraadist senati-, kuberneri- või esindajatekoja kandidaadile.

Demokraadid näitasid, et distsipliini ja fookusega (ärgem unustagem muidugi raha) on võimalik tõsta loomuliku juhtteema kõrvale ka teisi valijate muresid, ja koguni niimoodi, et see toob inimesed valimiskasti juurde.

Suve lõpus ja sügise alguses parteide ja kandidaatide kampaaniaklippe vaadates tundus veider, et demokraatide videod käsitlesid valdavas osas just abordiõigust ja vabariiklastest kandidaatide väidetavat äärmuslikkust selles küsimuses. Ligi 500 miljoni dollari suurusest kogukampaaniast kulus ligi 450 miljonit just aborditeemalistele klippidele. Oludes, kus valijatele on põhiteema majandus? Proovida niimoodi tõsta selle kõrvale hoopis teist teemat? Ent nii läks.

Kui kuude viisi troonis majandus ja inflatsioon valijatele tähtsaimate teemade tipus üksinda, siis lävepakuküsitlustes oli majandus vaid neli protsenti tähtsam abordipoliitikast. Eestis oleme harjunud motiiviga, et valimiste põhikonflikti defineerivad enamasti kaks esimest parteid ja ülejäänud teevad meeleheitlikke katseid põhikonflikti kõrvale teisi teemasid tõsta. Demokraadid näitasid, et distsipliini ja fookusega (ärgem unustagem muidugi raha) on võimalik tõsta loomuliku juhtteema kõrvale ka teisi valijate muresid, ja koguni niimoodi, et see toob inimesed valimiskasti juurde.

Kas Trumpiga on kõik?

Ameerika valijate enamik tahab taas kandidaate, kes taastaksid Ameerika hiilguse, arendaksid majandust ja looksid töökohti ning kaitseksid ameeriklaste vabadusi, kuid ei tegeleks samal ajal vandenõuteooriate ega muu asjasse mittepuutuvaga, mis viib fookuse tähtsalt. Ameerika tahab tõsiselt võetavaid poliitikuid ja vabariiklaste kampaaniad näitasid, et igal pool, kus valimissedeli tipus troonis kogenud kuberner, võideti demokraate pika puuga. 2024. aasta presidendivalimiste eel seisnebki demokraatide põhiküsimus selles, kas üles seatakse just selline, tõsiselt võetav võitjakandidaat, kes suudab kokku õmmelda uue valijakoalitsiooni – sellise, mis annab kokku vajaliku enamuse.

Vabariiklastel on, mida oodata. Demokraatide meelehärmiks jätkub trend, mis üle-eelmisel kümnendil tundunuks mõeldamatu (kui demokraadid uskusid, et «demograafia on saatus» – see tähendas, et kuna rahvusvähemuste osakaal Ameerikas kasvab immigratsiooni ja suurema iibe tõttu kogu aeg, siis pole demokraatidel varsti enam võimalik üleriigilisi valimisi kaotada): vabariiklased suurendavad mitmendat valimistsüklit järjest oma häältesaaki nii latiinogruppides kui ka näiteks mustade meeste seas, kellele on vastumeelne partei ümber tekitatud sotsialismi ja üliprogressiivsuse kuvand, mille on meedias loonud demokraatide kitsas aktiiv. Vabariiklastel läks üle ootuste hästi ka osas suurlinnades, supertulemused saadi nii Miamis kui ka isegi New Yorgis, kus tugevate kandidaatide selja taha tuli ka arvestatav osa haritud või jõukast eliidist. Aeg näitab, kas sellised kandidaadid suudavad presidendikandidaadi koha ja partei juhtpoliitiku rolli Trumpi sõrmede vahelt ära tuua. Peatselt on põhjust nendest kirjutada.

Märksõnad
Tagasi üles