E, 30.01.2023

ME SAAME HAKKAMA ⟩ Üksildustunne pureb südant

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Üksildustunne pureb südant
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üksildustundesse uppumise asemel tuleks püüda seda analüüsida – kui saad aru, kust see tunne tuleb, siis oskad ka midagi ette võtta, et olukorda muuta.
Üksildustundesse uppumise asemel tuleks püüda seda analüüsida – kui saad aru, kust see tunne tuleb, siis oskad ka midagi ette võtta, et olukorda muuta. Foto: Liis Treimann

Mitte kedagi ei ole. Mina olen omaette ja need teised kuskil seal eemal, meil pole midagi ühist – ja minust pole neil midagi. Jah, me suhtleme vaata et iga päev, aga nad ei tunne ju mind, ja kui tunneks, ma ei meeldiks neile – umbes selliseid mõtteid võib mõlgutada keegi, kes tunneb end üksildasena ja kelle hinge närib tunne, et ta ei kuulu õieti kuskile. Ta võib olla pealtnäha osav suhtleja ja muhe semu, aga see ei tähenda midagi – sisimas võib tal olla tunne, nagu oleks ta tulnukas.

Oleme kõik kogenud tunnet: ma olen erinev, ma ei kuulu siia. Selline tunne on normaalne, sest olekski imelik, kui kõigiga oleks kogu aeg imeline klapp ja mõistmine. Ometi jääb see ­tunne vahel painama ja käib inimesega ­kaasas sõltumata seltskonnast, kuhu ta satub.

Me mõtestame end teiste kaudu

Märksõnad
Tagasi üles