N, 2.02.2023

Vahur Laiapea ⟩ Surmal on mõte, ka sõjasurmal

Vahur Laiapea
, filmirežissöör
Surmal on mõte, ka sõjasurmal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Vahur Laiapea
Vahur Laiapea Foto: Erakogu
  • Vabadussõjas hukkunud sõduriteta ei oleks meil sellist Eestit, kus me praegu elame.
  • Kurjus ja alatus ei ole rumaluse sünonüümid, kurjus on enamasti väga intelligentne.
  • Venemaa püüab eksportida maailmapilti, mis võrdsustab vägivalla toimepanijad ja selle ohvrid.

Kas sõjasurmad on mõttetud? Mis on üldse sõjasurm ja mis ei ole? Kuhu vedada piir? Nende ja teiste sõjaga seotud küsimuste üle arutleb filmirežissöör Vahur Laiapea.

Epp Annus tundub teadvat, millised surmad on mõttetud. Ta näib isegi teadvat, kuidas surnud ise oma surmale vaatavad. Mina ei tea ja kui ükskord teada saan, ei saa sellest enam kirjutada. Võin vaid midagi arvata siin ja praegu.

Lugesin Annuse arvamuslugu «Monumendisõjast langenute pilgu kaudu» ERRi portaalis. Midagi jäi häirima ja kriipima, sõlm läks umbe. Hakkan otsast harutama, äkki suudan selle sõlme lahtimale saada.

Alustuseks mõned lõigud Epp Annuse loost:

Kes lamavad neis Teise maailmasõja aegseis haudades üle kogu määratu sõjatandri? On sel tähtsust, mis rahvusest on need mõttetult surnud sõjaohvrid? (...)

Iga sõjahaud on monument inimliku rumaluse kohutavatele tagajärgedele. Iga sõjahaud on iga sõja haud. Tagantjärele ei saa me teha palju. Saame pakkuda rahu nende mälestusele, kes nii mõttetult ja enneaegselt pidi oma elu lõpetama.

Võiksime sealjuures ka mõista, et just see – surma mõttetus – ühendab sõdijaid mõlemalt poolelt. Ja võiksime mälestada neid langenuid, otsekui oleksid nad meie endi langenud, kõik need ukrainlased, valgevenelased, kasahhid, mordvalased, udmurdid, armeenlased, eestlased, venelased ja teised rahvused, kes Eesti territooriumil oma elu pidid jätma (minu esiletõsted – V. L.).

Sureb alati inimene – üks ja üksik, ainuke endasugune – mitte rühm, brigaad, rahvus ega rahvas. Sureb inimene, kes elanud oma individuaalse elu, teinud oma otsused ja valikud. Sureb sageli mitte ainult enda, vaid oma lähedaste, oma inimeste eest. Mis on sõjasurm ja mis seda ei ole? Kuhu seda piiri vedada?

Koonduslaagrites – nii Natsi-Saksamaa kui Venemaa, Hiina, Põhja-Korea või Kambodža omades tapetud ja hukkunud kümned ja kümned miljonid – on nad surnud rahuaja surma või sõjasurma? Venemaal 1930ndatel massiliselt rahvustunnuse põhiselt mõrvatud Venemaa eestlased? Olid nende inimeste surmad mõttetud? Ukraina holodomori 3–10 miljonit ohvrit?

Heal juhul kuuluksime Venemaa vasallina Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni.

Meie Vabadussõjas hukkunud sõdurid? Kui neid ei oleks olnud, kui nad ei oleks Eesti iseseisvuse eest võidelnud, ei oleks meil ka sellist Eestit, millises me praegu elame. Kus elades on meil vaba voli välja öelda, mida see riik meile tähendab ja mis siin meie arvates valesti on. Mis mõttetu ja mis mõttekas.

Heal juhul kuuluksime Venemaa vasallina Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni. Või oleksime Vene Föderatsiooni osa autonoomse oblasti staatuses. Vene maailma osa väikese opositsioonilise veel eesti keelt rääkiva haritlaskonnaga, kelle esindajaid vahel, aga ainult vahel lubataks osalema soome-ugri rahvaste maailmakongressile. Võib-olla isegi Soome, kui ankeet piisavalt puhas.

Millised hauad on sõjahauad? Kas imik – kelle kohvrisse pandud surnukeha tema ema Obi jõel küüditatuid vedavalt laevalt sadamas kaldale ulatab lootuses, et see ehk seal maha maetakse – on sõja ohver? Kas tema kaldamudasse kaevatud haud on sõjahaud ja kas tema surm oli mõttetu?

Ja kas tema jäljetu haud või mõne Ukrainas käivas sõjas tapetud lapse jäljega/ristiga haud on monument inimliku rumaluse kohutavatele tagajärgedele. Või on see mälestusmärk lapsele, tema ema valule ja leinale, märk moraalse kompassi kaotanud rahva hulka kuuluvate miljonite üksikisikute kuritegudest miljonite üksikisikute vastu, kelle iseolemise ja elamise õiguse nad on vaidlustanud ja keda süstemaatiliselt hävitanud.

Kuhu ma selle jutuga olen püüdnud jõuda? Selleni, et Epp Annuse arvamusloos esitatu taga võib aduda maailmapilti, mis võrdsustab pehmelt ja märkamatult vägivalla elluviijad ja selle ohvrid, vägivallatsejad ja end vägivalla eest kaitsjad. See tuttav «kõik on natuke või võrdselt süüdi» ja «ega nemad ka paremad pole» ja «nad kõik on ohvrid».

Kurjus ja alatus ei ole rumaluse sünonüümid. Kurjus on osav end sellise ideoloogilise grimmiga katma, mis hea ja õilsa näo ette manavad. Kurjus on enamasti väga intelligentne.

Osavamalt ei ole võimalik kurjust peita, kui seda Venemaal tehtud on ja tehakse – üha osavamalt.

Venemaa inimesed tapavad Ukrainas. Mõrvad, piinamised, vägistamised. Laste küüditamine. Agressorid hukkuvad ise. Oma kodu, oma lähedasi kaitsvad Ukraina sõdurid tapavad, hukkuvad. Tapavad, sest valikut ei ole. Kas mõlema poole surmasid ühendab nende mõttetus? Või eristab mõttekus? Või muutuvad need samavõrra mõttetuks aastakümnete jooksul?

Suhtumist Venemaasse, mis vahepeal Nõukogude Liidu nime kandis ja suhtumist «uue» Venemaa agressioonidesse on üle saja aasta kujundanud kommunismi moraalne imperatiiv. Õilis eesmärk annab õiguse tappa neid, kes eesmärgile pürgijaid takistavad või keda nad arvavad seda takistavat. Või kes võivad seda takistada oma päritolu tõttu. Või rahvuse tõttu.

Osavamalt ei ole võimalik kurjust peita, kui seda Venemaal tehtud on ja tehakse – üha osavamalt. On keeruline leida teist rahvast, kes nii suures mahus, elanikkonna valdavas osas ise oma valesid usub ja põlvkond põlvkonna järel taastoodab. Mis tähendab tõetunde, hea ja kurja vahel vahe tegemise oskuse hävingut.

Mis aga siinkohal samuti oluline rõhutada – Nõukogude Liidust ja selle järgselt Venemaalt, kus kommunistlikku pärandit üha enam legitimeeritakse, on nii kommunismi kui sellest välja kasvanud «Vene maailma» kuritegude õigustamine ja relativeerimine osatud kenasti eksportida ka läänemaailma. Ka Eestisse. Kõik mõrtsukad on võrdsed, aga mõned olevat siiski võrdsemad.

Aga langenute hauad võiks tõesti rahule jätta ja ümbermatmisi teostada nii vähe kui võimalik. Selles olen ma Epp Annusega igati nõus. Surmade mõttetuse osas mitte. Surmal on mõte.

Märksõnad
Tagasi üles