N, 2.02.2023

Ene Grauberg ⟩ Kes teab ja kes ütleb: mis on Eesti idee?

Kes teab ja kes ütleb: mis on Eesti idee?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Ene Grauberg FOTO: Erakogu
Ene Grauberg FOTO: Erakogu Foto: Erakogu
  • Ülikooli roll on maailmas oluliselt muutunud.
  • Siiski pole lahendust leidnud hulk kõrghariduse olulisi küsimusi.
  • Tekib küsimus, kas Eestis mõningaid soovitusi üle ei hinnata.

Kuidas tegutseda uues, piirideta ja pidevalt muutuvas maailmas, kus ka haridust ja õppimist reguleerivad õigusnormid või siis nende tõlgendused võivad end ammendada isegi enne, kui nad kehtima hakkavad? küsib Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Ene Grauberg.

See on ühtlasi küsimine, millised me tahaksime olla tänapäeva maailmas ehk teisiti küsides, kes teab ja kes ütleb, mis on Eesti idee? Kanti järgi on küsimus «Millised me tahaksime olla?» küsimus vabadusest. See on küsimus meie eesmärkidest ja sellest, kuidas tunnetada tõde, kuidas olla vaba oma kõlbelise mina valikus ja loomingulises eneseväljenduses. Paraku oli nii Kanti aegne ühiskond kui ka ülikool veel pikalt paljuski instrumentaalse ratsionaalsuse kandja. Õppekavad olid detailselt ettekirjutatud ja täies vastavuses ladinakeelsele terminile curriculum – hobuste võidusõidurada ja ka hobuste võidusõit. Modernismi aja ülikooli on võrreldud isegi raudpuuriga, mis püüdis inimesele täielikult ette määrata tema eesmärgid, jättes talle endale vaid võimaluse leida selleks vahendid, kuidas valitud eesmärkideni jõuda. Vabadusest ja selle kadumisest modernismi aja ühiskonnas ja ka ülikoolis rääkisid 1960. aastatel juba Martin Weber, Jürgen Habermas jt.

Modernse, piiridega maailma asemele on juba möödunud sajandi lõpuaastatest astunud kõikvõimalikke piire lõhkuv piirideta maailm. Seda ka kõrghariduses. Kui Wilhelm von Humboldt rõhutas ülikooli puhul veel kahte asja, teaduse ja õpetamise ühtsust ning õppimise ja õpetamise vabadust, siis postmoderniseeruvas infoühiskonnas on teadmiste kõrval olulisemaks muutunud oskused, mis aitaksid kaasa nii globaalse konkurentsivõime kujunemisele kui ka sotsiaalse süsteemi edukale toimimisele (õpetajate, arstide jms erialade koolitus). Jean-François Lyotard on märkinud, et Humboldti tüüpi ülikoolide ja suurte loenguvoorude aeg sai otsa juba 1960. aastatel. Mobiilne tehnoloogia on see, mis on ära kaotanud ka üliõpilast ja professorit, patsienti ja arsti lahutava vahemaa. Ühes sellega on kaduma hakanud ka müüt professori erilisest kohast ülikoolis.[1]

Interneti-põhise massikõrghariduse olukorras pole õppejõud enam kõiketeadja, vaid pigem konsultant-nõuandja, kes peab hakkama saama väga suure hulga üliõpilaste nõustamisega interneti teel. Seetõttu ei toimi enam ka endine loengute süsteem. Õpetamisest on olulisemaks muutunud õppimine. Ka teadmisi ei saa enam taandada lihtsalt tõe küsimustele, sest tõde pole pidevalt muutuvas ja ebastabiilses maailmas lihtsalt olemas. Samal põhjusel pole teadmisi võimalik taandada ka lihtsale ära-õppimisele. Teadmine on pigem kompetentsuse küsimus, mis ulatub üle tõe kriteeriumi ja on seotud info kasutamise efektiivsusega.[2] See, kes kontrollib tänapäeva ühiskonnas andmepanku, valitseb tegelikult ka maailma. Transnatsionaalse kõrghariduse innovatiivseks vormiks on kujunenud interneti-põhine distantsõpe.

Modernismi aja ülikooli on võrreldud isegi raudpuuriga, mis püüdis inimesele täielikult ette määrata tema eesmärgid, jättes talle endale vaid võimaluse leida selleks vahendid, kuidas valitud eesmärkideni jõuda.

Digitaalse revolutsiooni tulemusena on täna tekkinud olukord, kus inimene suudab üha vähem kontrollida ja mõista omaenese loodud keelelist ja sellest tulenevalt informatsioonilist maailma, sest need muutused pole ainult tehnoloogilised, vaid ka institutsionaalsed. Näiteks on Hongkongi riskikapitalifond läinud nii kaugele, et juhatuse liikmeks on määranud «aruka koodi» VITAL2. Sellel algoritmil on juhatuses hääleõigus, mis teeb inimesi puudutavaid otsuseid. Nii rikastes kui ka arenevates riikides loob tehnoloogia võimalusi neile, keda finantsilised või geograafilised piirangud on seni tagasi hoidnud. Sellega suureneb ka konkurents ülemaailmsel tööturul Infoühiskonnas on põhiküsimuseks, kuidas kasutada efektiivselt infopanku. Info peab olema võrdselt kättesaadav kõigile. Kuid info ei ole ainult kaup ja kapital, vaid ka võim. Infot toodetakse pidevalt kõikvõimalikes eluvaldkondades, kuid info kasutajad jaotuvad üha kitsamatesse rühmadesse.

Ülikool on laiemas kontekstis kaotanud oma identiteedi, oma võimu ja monopoolsuse teadmiste tootmisel, edastamisel ja kontrollimisel. Ülikoolid ei ole suutelised eksisteerima enam isolatsioonis. Ülikoolid on liitunud kutseõppega, äriettevõtetega, mida nad teenindavad. Kiire majanduskasv mitmes OECD riigis 1990. aastate lõpus on toonud uusi ja küllaltki suuri investeeringuid ülikoolidesse ka äri- ja erasektorist. Ärisektor loob hea meelega ülikoolide juurde teadusfonde ja instituute, sest kõrgharidus on täna ka erahuvi. Ei investeerita ainult inimestesse, vaid ka laboratooriumidesse, raamatukogudesse, tehnilisse infrastruktuuri jms. Turu rolli senisest suurem väärtustamine on paljus seotud ka suure toetusega liberaalsele hariduspoliitikale, mis aktseptib kõrghariduse arendamist ja laiendamist põhiliselt eraõiguslike sihtasutuste kaudu.

Riikide mõjuvõimu vähenemine globaalsel haridusturul ning rahvusriikide ülikoolide väljatõrjumine suurte ülikoolide või siis nende konsortsiumite poolt ohustab eriti väikeriike, nende kultuuri, keelt ja mõistagi ka identiteeti. OECD uurimuste järgi on kõrghariduses viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud suured muutused (ekspansioon, üha heterogeensemad üliõpilasrühmad, uued finantseerimismudelid, tugevnev rõhuasetus tulemuslikkusele ja aruandlusele, uued juhtimisvormid, globaalne võrgustamine ja koostöö). Sellele vaatamata pole rahuldavat lahendust leidnud kõrghariduse sellised küsimused nagu juhtimine, finantseerimine, kvaliteet, kõrgkooli osa uurimistöös, seosed tööturuga, rahvusvahelistumine jms. Selles kontekstis tuleks ilmselt küsida, kas Eesti on olnud piisavalt kriitiline erinevate soovituste suhtes või oleme siis mõningaid aspekte nendest üle hinnanud. Suure pildi puudumine hariduse, sh kõrghariduse reformimisel, mis võib viia hariduse ummikteele, on alati ohtlik.

Mobiilne tehnoloogia on see, mis on ära kaotanud ka üliõpilast ja professorit, patsienti ja arsti lahutava vahemaa.

Eesti viimaste aastate haridusreformide kontekstis (suured riigigümnaasiumid, väikeste koolide sulgemine, finantsiliste võimaluste ahendamine eestikeelse kõrghariduse omandamiseks, nt ülikoolide viimased halduslepingud jms), mil liberaalsete ideede varjus toimub Eesti ühiskonna aktiivne riigistamine, st riik on tungimas ühiskonnaelu kõigisse tegevussfääridesse, kui ühiskond on selliselt muutumas totaalseks riigiks, on aktuaalseks saanud avalik arutelu Eesti ühiskonna- ja ka hariduspoliitiliste otsuste legitimeerimise üle. Ühiskonnas valitseva korra legitiimsust on raske parandada, kui riiklikult on kehtestatud mitmeid selliseid õigusakte, mille loomisel või siis tõlgendamisel on kaasatus olnud vähene ja millesse suhtumine on ühiskonnas negatiivne, sest inimesed peavad neid ebaõiglasteks (mingi kitsa kliki või grupi huvisid soosivateks).

Võtame näiteks kasvõi viimased vaidlused kõrghariduse rahastamise ümber. Käesoleva aastal ilmus korduvalt teateid, et ülikoolide rektorid keelduvad haridus- ja teadusministeeriumiga halduslepingut sõlmimast. Ülikoolide alarahastamine on olnud aastaid tõsiseks probleemiks. Lõpptulemusena ülikoolide rektorid küll allkirjastasid halduslepingu, kuid seda suuresti valitsusasutuse poolt seatud tingimustel. Tekib küsimus, kas selline valitsusasutuse tegevus on õiguspärane ja vastab heale haldustavale ning kas haldusleping on kooskõlas kõrgharidust puudutavate õigusaktidega.

Haldusmenetlusseaduse (HMS) § 97 lg 2 kohaselt võib haldusorgan sõlmida halduslepinguid ainult oma pädevuse piires ning haldusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Õiguskantsler andis 10.04.2007 haridus- ja teadusministeeriumi tolleaegsele ministrile, kes on ka praegu samas ametis, soovituse õiguspärasuse ja hea haldustava järgimiseks halduslepingute sõlmimisel. Soovituses selgitab ta riigieelarveliste eraldiste kasutamiseks halduslepingute sõlmimise põhimõtteid. Sealjuures ta rõhutab, et haldusorganil ei ole sellist lepinguvabadust nagu on eraõiguslikel isikutel omavaheliste lepingute sõlmimisel ning haldusorgan peab tagama hea haldustava ja õiguspärasuse põhimõtte järgimist.

Seni pole rahuldavat lahendust leidnud kõrghariduse sellised küsimused nagu juhtimine, finantseerimine, kvaliteet, kõrgkooli osa uurimistöös, seosed tööturuga, rahvusvahelistumine jms.

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on haridusasutused õpetamise ja kasvatamise korraldamisel ning raha ja vara kasutamisel õiguslikult iseseisvad. Kõrgharidusseaduse § 16 lg 1 kohaselt on eestikeelse õppekava alusel õppimine üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Eelnimetatud seaduse paragrahvi 37 lg 2 kohaselt kõrghariduse kvaliteedi hindamisi korraldab ja teostab rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes kõrghariduse kvaliteediagentuur. Antud sätteid ei ole muudetud. Õppekavale ja õppetöö kvaliteedile esitatavad nõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 11.07.2019 määrusega nr 62 kinnitatud kõrgharidusstandardis. Kuidas saab siis kehtiva eestikeelse täiskoormusega õppekava puhul, mis on saanud kvaliteedi standardile vastava rahvusvahelise akrediteeringu ja vastab kõrgharidusstandardile, piirata tasuta õppe läbiviimist? Kas selline haldusleping on üldse legitiimne?

Ühiskonnas valitseva korra legitiimsust on raske parandada, kui riiklikult on kehtestatud mitmeid selliseid õigusakte, mille loomisel on kaasatus olnud vähene ja millesse suhtumine on ühiskonnas negatiivne, sest inimesed peavad neid ebaõiglasteks (mingi kitsa kliki huvisid soosivateks). Näiteks Niklas Luhmann rajab oma arutluskäigu sellele, et tõeni jõudmine mingis juriidilises menetluses, olgu selleks siis kohtu-, haldus- või mingi muu otsus, ei ole võrreldav loodusteadustes kasutatavate meetoditega. Sotsiaalses läbikäimises põhineb tõde teistel kehtivusaladel. Seetõttu ei saa tagada ka mitte ühegi otsuse, sh kohtuotsuse või siis haridusõigusliku või poliitilise otsuse legitiimsust mitte niivõrd selle tõe ja õiguse sisu ise, vaid selleni jõudmise protsess. See on teatud reegleid järgiv kommunikatsioon menetluspoolte vahel.

Ühiskonnas valitseva korra legitiimsust on raske parandada, kui riiklikult on kehtestatud mitmeid selliseid õigusakte, mille loomisel on kaasatus olnud vähene ja millesse suhtumine on ühiskonnas negatiivne, sest inimesed peavad neid ebaõiglasteks.

Demokraatliku riigikorra legitiimsus põhineb sellel, et avaliku võimu otsused järgivad rahva tahet ja on rahva poolt mõjutatavad. Mida paremini vastavad seadusandlus ja täitevvõimu otsused tegelikkuse moraalsetele ja ratsionaalsetele ootustele, ning pidevale rahva- ja huvirühmade poolsele tagasisidele, seda lihtsam on tunnustada ka selle tulemust – seadust, määrust jms – ennast tegelikkuses. Kognitiivselt avatud kommunikatsioon on see, mis aktiivselt suhtleb ümbritseva keskkonnaga, reageerides seejuures inimestepoolsele kriitikale, kaasates neid ühise kommunikatsioonivälja kaudu vastuvõetavate otsusteni. Lyotard pöördub legitimeerimise küsimustes korduvalt eelkõige hilise Wittgensteini poole [3], kes on töötanud välja teist liiki legitimatsiooni, mis toetub performatiivsusele.

Professor Peeter Kreitzberg armastas oma loengutes ja ka vestlustes sõprade vahel tihti rõhutada, et suurim hüve, mida võim saab rahvale anda, on tõe defineerimise privileeg. Postmodernne ühiskond ja selle käsitlus tõest annab ühtepidi eluõiguse erinevatele tõdedele ja ka erinevatele tõlgendustele. Teistpidi teeb see kergemaks aga ka ühtede käsitluste eelistamise teistele, ühtede teadus- ja õppeprojektide rahastamise ja teiste tõrjumise. Sellest kontekstist tulenevalt peaksid ka Eesti avaliku elu juhid keskenduma senisest enam Eesti arengu- ja koostöövõime perioodilisele analüüsile ja legitimeerimisele eelkõige Eesti riiklikest ja rahvuslikest huvidest lähtuvalt: tasakaalustatus, jätkusuutlikkus, efektiivsus, innovaatilisus. Eriti aktuaalseks peaks see küsimus muutuma enne riigikogu valimisi, et rahvas teaks, kelle kätte võim järgmisteks aastateks usaldada.

[1] J. Fr. Lyotard. 1984. The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Manchester University Press, lk. 47–53.

[2] J.- Fr. Lyotard. 1984. The Postmodern Condition: A Report on Knolwledge. Manchester Univerdity Press.1984, lk.9–11.

[3] J.- Fr. Lyotard. 1984, lk. 9–11.

Märksõnad
Tagasi üles