N, 2.02.2023

Pamela Maran ⟩ Mida kõike võib õpetada üks katkiläinud jõuluehe

Pamela Maran
, kirjanik ja koolitaja
Mida kõike võib õpetada üks katkiläinud jõuluehe
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Pamela Maran
Pamela Maran Foto: Andrus Eesmaa
  • Meil kõigil on hetki, mil me väsime.
  • Igat eksimust ei pea tingimata karistama.
  • Mõistmine annab vahel isegi suurema õppetunni.

Poes juhtunud õnnetusest ja sellest välja kasvanud õpetlikust loost kirjutab kolumnist Pamela Maran.

Tütar tuli koju ja avastas pettunult, et olin jõulukuuse ära ehtinud. Et see talle tänavu järsku nii oluline oli, lubasin ta lohutuseks viia poodi valima jõuluehet, mille ta pärast ise puule saab riputada.

Mõni tund hiljem uudistas ta Rakvere Põhjakeskuse Home4You poe ehete väljapanekut. Haaras ühe sätendava muna ja nägin justkui aegluubis, kuidas see ta sõrmede vahelt libises ja põrandale kildudeks kukkus.

Tütar vaatas ehmunult minu poole, kui etteheitvalt ta nime sosistasin. Mõlemad piidlesime kilde nagu tummahambad. Poemüüja hüüdis kaugelt: «Oi!» Ja ma juba vastasin vabandavalt: «Ma maksan kinni!» Piinlik ja halb tunne oli.

Teenindaja lähenes ja küsis tütrelt: «Ega su sõrmed viga saanud?» Ja jätkas: «Pole viga! Küll ma ära koristan.» Ta kadus kiirelt ja sama kiiresti oli ta juba harja ja kühvliga platsis, kui me kogu selle aja neid kilde hämmeldusega jõllitasime. Ilmselt aktiveerusid tol hetkel mu mälus kõik minu lapsena maha pillatud klaasid ja purgid, mille pärast sain nii mõnigi kord raevuka karistuse. Lapsena oli kobakäplus vaata et surmapatt. Nüüd seisin minagi nagu patune, purunenud ehet raskustundega jõllitamas.

«Ärge nüüd kartke läheneda, vaadake ikka edasi!» julgustas teenindaja kilde kokku pühkides. «Ikka juhtub! Igasugu asju juhtub,» jätkas ta pehmuse ja kaastundega, mida ma ei oodanud. Kaastundega, mis mulle endale ehk alati osaks pole saanud ja mida ma pole alati osanud ka oma tütrele pakkuda.

Meil on tihti valik, kas läheneda raskusele kergusega või valada eelmiste hetkede frustratsioon sellele järgmisele, kes tilgakesega karika täidab.

See päev oli pöörane laupäev, keskuses toimus laat, kõik nurgatagused olid inimesi täis, nagu oleks kogu Rakvere linn ja kõrvalkülad korraga poodidesse lahti lastud. Usun, et ka selles poes käis sagimine ja voorimine juba tunde. Kõigile vaja naeratada, kõigi küsimustele vastata, mõni neist klientidest on ehk isegi tusane, võib-olla koperdas keegi veel mõne ehte puruks ja nüüd keset tööpäeva veel ühed pudrunäpud.

Kuid sellel teenindajal oli ruumi jagada kaastunnet, mõistmist, rahu keset kõige suuremat melu. Võib-olla armastusväärsus ongi tema loomus, aga meil kõigil on hetki, mil me väsime, mil oleme liiga kaua naeratanud, liiga kaua olnud heatahtlikud.

Meil on tihti valik, kas läheneda raskusele kergusega või valada eelmiste hetkede frustratsioon sellele järgmisele, kes tilgakesega karika täidab. See naine valis anda oma headust ka siis, kui see oli raske.

Tütar valis lõpuks välja sellesama muna, mille kaaslane oli äsja kildudeks kukkunud. Kodus otsis ta tükk aega kohta, kuhu seda riputada, ning peagi oli puu täiuslik. Rahu oli jälle maa peal.

Mõtlesin, et see võõras naine õpetas ka tütrele midagi olulist. Et eksimused ei ole alati katastroofiliste tagajärgedega, mida peab tingimata karistama. Mõistmine annab vahel isegi suurema õppetunni – julguse endiselt uudishimulik ja kartuseta olla, kuid samas andestada ka neile, kes meie vastu eksivad. Kui palju üks purunenud muna ja selle teenindaja headus meile õpetasid.

Jõudku see headus ringiga selle naiseni tagasi. Kes iganes satub Põhjakeskuse Home4You poodi – naeratage teenindajatele, aga ärge öelge, miks. Las see jõulusaladus elab oma elu edasi.

Märksõnad
Tagasi üles