Tekib õigustatud küsimus, mis probleeme ikka üritatakse lahendada eelmise nädala lõpus kokku lepitud 60-dollarilise Vene nafta hinnalaega, mida EL koos suurte tööstusriikide klubi G7ga rakendama asub, küsib Eesti Õliühingu tegevjuht Mart Raamat.
Viimased nädalad on diplomaadid ja poliitikud Euroopa Liidus ragistanud ajusid ja piike Vene naftale hinnalae kehtestamise küsimuses. Lisaks jõustus täna Vene toornafta impordi keeld ELis, milles liikmesriigid leppisid kokku juba juunikuus. Sarnase embargo on rakendanud ka kõik teised suured lääne tööstusriigid.
Lääneriigid on võtnud endale keerulise ülesande, sest ühelt poolt soovitakse hinnalae sanktsiooniga piirata Putini võimalusi finantseerida nafta ekspordituludest oma sõjamasinat, kuid teiselt poolt hingab kuklasse vajadus hoida olukord plahvatusohtlikul globaalsel naftaturul stabiilsena. Venemaa on maailma suurim naftatoodete ning Saudi Araabia järel suuruselt teine toornafta eksportija. Poliitikud kardavad, et Vene ekspordimahu vähenemine võiks nafta- ja kütusehinnad üle maailma taas tõusule viia. Ja seda just ajal, kui riigid on lõpuks hakanud rekordilist inflatsiooni kuidagigi kontrolli alla saama.
Viimaste kuude jooksul ongi globaalsel naftaturul toimunud suur tarnete ümbermängimine, kuna Venemaa on olnud sunnitud leidma oma tootele uusi kliente. Enne sõda eksportis Venemaa 60 protsenti oma naftast ELi ja Suurbritanniasse, lisaks liikus ca 15 protsenti teistesse G7 riikidesse. Seega on venelased üritanud viimastel kuudel järjest kasvavas mahus seda tohutut naftakogust kaugematesse riikidesse maha parseldada. Hüppeliselt on kasvanud naftaeksport Indiasse, millest on saanud Hiina kõrval suuruselt teine partner, samuti on märgatavalt suurenenud Türgi janu Vene nafta järele. Selleks et olla klientidele atraktiivne, on Venemaa olnud sunnitud musta kulla müügihinda märgatavalt langetama. Kui varem on Venemaa Uralsi toornafta hind olnud võrreldav globaalse Brenti indeksiga, siis alates märtsist on Urals maksnud 20–30 dollarit barreli kohta vähem.
Kogu hinnalae kehtestamise diplomaatiline maagia seisneb selles, et EL ja G7 loovad sanktsiooni, mis sisuliselt kohaldub riikidele, kes ise piirangutele alla ei kirjuta. Kõik ostjad soovivad kindlustada hiiglasliku tankeri kõhus loksuva mitmesaja miljoni dollari väärtuses naftalasti ohtude eest, mis pikal merereisil varitsevad. Varem on kuni 90 protsenti Vene naftalaadungitest kindlustatud ELi ja Suurbritannia ettevõtete poolt. Teiste riikide kindlustusfirmadel sisuliselt puudub võime selliseid riske maandada.
Hinnalaega seotud tegevuspiirang taastab Euroopa kindlustusseltside võimaluse jätkata Vene naftasektoriga seotud äritegevust.
Nii plaanivadki lääneriigid siduda hinnalae tähtsate kindlustus- ja mereveoteenuste kättesaadavusega. Kui kolmandate riikide turuosalised maksavad Vene nafta eest rohkem kui 60 dollarit barreli kohta, siis puudub neil ligipääs tavapärastele kindlustusteenustele, samuti ei tohi sellisel juhul naftat vedada mõne ELi riigi lipu all seilav tanker.
Euroopa Liitu võib samas süüdistada ka silmakirjalikkuses, sest tegelikult leppisid liikmesriigid suve alguses – kui veel hinnalae ideest kõva häälega ei räägitud – üldse kokku selles, et kindlustusteenuseid Vene naftale osutada ei tohi. Seega taastab praegune hinnalaega seotud tegevuspiirang sisuliselt ikka Euroopa kindlustusseltside võimaluse jätkata Vene naftasektoriga seotud äritegevust.
Lõpuks kokku lepitud hinnalagi – 60 dollarit barreli kohta – tekitab õigusega naftaturu jälgijates vastakaid tundeid. See on märgatavalt kõrgem Vene toornafta tootmise omahinnast, mis jääb vahemikku 12,5–40 dollarit barreli kohta. Samuti on viimastel nädalatel Uralsi toornafta hind maailmaturul langenud allapoole kehtestatud piirhinda – ehk praegu ei oleks hinnalael mingisugust mõju Putini sõjakirstu täitmisele. Kirsina tordil hindavad analüütikud, et riigieelarvet koostades on Venemaa arvestanud nafta müügituluga 60–70 dollarit barreli eest. Lisades siia praegu viimase viie aasta tugevaima rubla vahetuskursi võimalikul langemisel tekkiva lisapuhvri Vene riigieelarve jaoks, võib julgelt öelda, et plaan hinnalae abil «Putinit karistada» tundub olevat kanajalgadel. Või pigem isegi läbikukkunud.
Lääneriigid ja Venemaa mängisid hinnalae kehtestamise kaasuse juures klassikalist «argpüksimängu». Kahjuks olid venelased selles osavamad ja suutsid naftaekspordi järsu vähendamise ähvardustega lääneliitlased, saba jalge vahel, taganema sundida.