N, 2.02.2023

Vaikelude mürk voolab välja uksest, aknast ja peast

Janar Ala
, toimetaja
Vaikelude mürk voolab välja uksest, aknast ja peast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ruudu Ulas näitusel «Keerulised asjad».
Ruudu Ulas näitusel «Keerulised asjad». Foto: Mihkel Ilus

Sisenedes Ruudu Ulase näitusele saab õige kiiresti selgeks, et siin tuleb olla vaikselt. Sest see on vaikne näitus. Võib juhtuda, et kui natuke rohkem häält teha või ettevaatamatult ringi rabistada, ei võta pildid sinuga suhelda.

Ruudu Ulas

«Keerulised asjad»

Kuraator Mihkel Ilus

Tallinnas Arsi projektiruumis avatud 7. detsembrini

Põhiküsimus on siin ruum. Kuidas tajuda ruumi seda pingestades? Ka tööd näitusel on üles pandud nii, et nende vahele jääks ruumi, mis hakkaks kõnelema, hakkaks oma tühja biiti piltidele kaasa lööma. Midagi ei tundu olevat jäetud juhuse hooleks, piltide vahemaad on ilmselt välja mõõdetud millimeetri täpsusega, kasutades selleks arvatavasti nii mõõdulinti kui ka loodi. See on andnud tulemust.

Juhtub ka nii, et pilt on üldse otsustanud natuke ruumi välja voolata või on tekitatud trompe l’œil-efekt, võimatu või absurdne koht. Kuna näituse kuraator on kunstnik Mihkel Ilus, kelle varasem praktika maalikunstnikuna või täpsemalt installatiivse maalikunstnikuna on selliseid strateegiaid ette näinud, ei saa ilmselt Ulase näituse puhul tema nime mainimata jätta.

Katkised objektid

Heitlus (tühja) ruumiga tundub kaasaegses kunstis olevat tähtis. Eks varemgi on olnud, sest kui meil on midagi nii absoluutselt pretensioonikat, nagu seda on kunst, siis ei saa ta ju kuidagi jätta tegelemata nii ruumi kui ajaga. Tühja ruumi uuringud lääne kunstis tulid prominentsemalt esile 20. sajandi keskel ja sealt edasi, kui hakkasid tegutsema John Cage, Samuel Beckett, minimalistid, kontseptualistid jne. Filosoof Jacques Derrida võttis neil aegadel kasutusele mõiste «ruumistamine», kus rääkis küll eelkõige pingeväljadest musta kirjatähe ja valge paberi vahel (lähtudes paljuski sümbolistiku luuletaja Stéphane Mallarmé tegemistest, kes, tõsi, pidas ruumistamist tähtsaks juba 19. sajandi lõpus ja sümbolistidele omakorda oli tähtis Jaapan).

21. sajandil on need impulsid ajanud oma järjest nähtamatumaks muutunud kombitsad veel kaugemale ja nagu sellistel puhkudel ikka, muutudes siis ilmselt oma avaldumistes ka järjest lahjemaks. Tundub, et kaasaegse kunsti tihedamates aktiivsuskolletes on vähe neid, kes ei tegeleks mingit pidi «ruumistamisega». Tekkinud on ka selline ruumitunnetuse üliisend nagu etenduskunstid. Kui jumal on surnud, on astunud asemele ruum (ma tegelikult saan aru, kui rumal lause see on, ja ilmselt pöörab Immanuel Kanti koljuluu Kumu näitusel «Kunst ja teadus» selle peale klaasboksis teistpidi). Suure objekti (hüperobjekti) asemel on väikesed ja need on tihti katki.

Ruudu Ulase näitusel näeme objekte, mis on pigem katki või funktsioneerivad kuidagi valesti.

Ka Ruudu Ulase näitusel näeme objekte, mis on pigem katki või funktsioneerivad kuidagi valesti. Pall ei mahu uksest sisse, prügi ajab prügikastist välja, radiaator (ma alguses vaatasin, et madrats) on seinalt maha kukkunud, tuvi pääseb välja sealt, kuhu ta on püütud, trepikäsipuu pole kasutuskõlblik, telefonist on järel ainult korpus, linn suitseb jne. Küllaltki sarnaselt Ruudu Ulase näitusega toimetab Ringan Ledwidge’i lavastatud video Massive Attacki loole «Voodoo in My Blood», mille peategelast kehastav näitlejanna Rosamund Pike on sunnitud linnaaluses ruumis ühe vaenuliku geomeetrilise objektiga väga füüsiliselt võitlema.

Viimase aja Eesti fotokunsti vaik- ja sumbelude, aga miks mitte ka õhkelude suur meister on Krista Mölder. Kui võrrelda Möldrit ja Ulase fotograafipilku, peab ütlema, et Mölder on rahulikum. Tema on suutnud oma piltidel viia tegevuse praktiliselt nulli. Me näeme seda, mida näeme, ega pruugi hakata mõtlema sellele, mis oli enne, pärast või pildiruumist väljas.

Ruudu Ulase puhul võib mõelda narratiivsusele, nuputada, miks miski on ikka nii ja mitte teisiti või kuidas on läinud sedaviisi, et ollakse just sellises olukorras. Ruudu Ulase objektid sisaldavad üksjagu paineid, need võivad ajada hambad risti ja mõtted krussi. Ja seda kõike, nagu alguses mainitud, olukorras, kus pealtnäha on kõik tõepoolest ju väga vaikne.

Ohtlikud objektid

Need on sedalaadi objektid, mille sisse on kirjutatud eeldus, et a) mida rohkem neid vaadata, seda huvitavamaks, salapärasemaks ja vast ka ohtlikumaks nad muutuvad, b) objekt iseenesest võibki olla huvitav. Küsimus on ka selles, kas Krista Möldri objektid tegutsevad teistmoodi. Seda mõtet aga ei ole ma veel lõpuni mõelnud ja tegelikult ei taha ka.

Ruudu Ulasele näivad objektid olevat salapärased, huvitavad, ohtlikud ja toksilised. Mõnedel piltidele võetakse nende objektide salapärast veidrust isegi dramatiseerida ja nüüd siseneme juba filmikunstist tuttavasse lynchilkkuste ja cronebergilikkuste reaalsusest mujale tõstvasse valda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kes see teine ikka hakkab objekte huvitavaks nägema, kui ise ei näe.

Märksõnad
Tagasi üles