Koos esimese lumega algas Rakvere teatris Nipernaadi ajastu. «Jah, säärane ta on,» ohkas üks daam, «ikka luusib mööda metsi ja maanteid. Kuid praegu on juba lumi maas ning ma arvasin, et ta peaks taltsam olema. Ühes lume tulekuga muutub ta jälle inimeseks ning kuulab sõna.»
Autor August Gailit/Urmas Lennuk
Lavastaja Urmas Lennuk, osades Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Natali Väli, Silja Miks ja Helgi Annast
Esietendus 18. novembril Rakvere teatri väikses saalis
Dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk on rääkinud, et «Nipernaaditalve» idee autor on tegelikult Hannes Kaljujärv, kes umbes kolm aastat tagasi tõstatas mõtte: milline oleks Toomas Nipernaadi vana mehena? Lennuk haaras mõttest, kirjutas tuntud romaanist näidendi ja kutsus lavastusse nimitegelast mängima Kaljujärve enda, kes on mänginud seda osa peaaegu kaks kümnendit tagasi Emajõe Suveteatris.
Näidendi läbiv mõte on, et inimesed peaksid elama olevikus ja vaatama tulevikku, mitte nutma taga kaugeid ja enda meelest ilusamaid aegu. Peategelane on vana ja väsinud mees, kes soovib lahkuda Gailiti romaanist. Et Toomas Nipernaadi üksi laval ei uitaks ja iseendaga monoloogi ei peaks, on Lennuk toonud tegelasena näidendisse sisse August Gailiti, kelle alter ego’ks Nipernaadit peetakse.
Gailit (Madis Mäeorg) intrigeerib, noomib, narritab oma teose peategelast. Mõneti võib aga arusaamatuks jääda Gailiti tekst ja roll neile vaatajaile, kes eesti kirjanduslooga sügavamalt või isegi pealiskaudselt tuttav ei ole. Viiteid on Pariisile, pagulusele. Samuti on juurde lisatud lugusid Oscar Wilde’ilt, Peter Ackroydilt ja piiblist. Asja tuumani jõudmiseks oleks ilmselt vajalik üks koolitund Gailiti eluloo ja loomingu kohta.
Näidendi läbiv mõte on, et inimesed peaksid elama olevikus ja vaatama tulevikku, mitte nutma taga kaugeid ja enda meelest ilusamaid aegu.
Lennuk oli valinud romaanist lavale neli naistegelast. Kati, Ello, Maret Vaa ja Katariina Jee. Need on neli eripalgelist naist, kes ei suuda oma mälust Toomast tõrjuda ja ootavad teda ikka veel. Liisa Aibeli naljakalt naiivne Kati on armas ja elujaatav oma suures lehmaarmastuses, armastuses Päikeseratta vastu, mida ei suuda murda isegi Toomase mesijutt. Natali Väli (Maret Vaa) dramaatilist-koomilist rolli vaadates tekkis uitmõte, et Väli võiks Juuditit mängida, talle sobivad sellised paatoslikud ja draamat täis pikitud osatäitmised.
Kõige tõsisem ja jalad maas on Silja Miksi mängitud Ello, kes kirikuõpetaja prouana püüab teisi naisi reaalsuses hoida ja mitte enam minevikus ringi tuulata, kuid kelle hing karjub samuti armastuse järele. Kuigi vaatajale lubati vana Toomase taastulemist, näeb teises vaatuses õnneks nii-öelda päris Nipernaadit, kes siinkirjutajale meeldis palju rohkem kui filmis naiste südameid võitnud Tõnu Kargi osatäitmine.
Kaljujärve mäng oli nii siiras, et veenaks iga naist luiskelugudega kaasa minema. Või kas need on luiskelood? Lennuk püüabki meis muuta aastakümnetega juurdunud veendumust, et Toomas Nipernaadi on lihtsalt üks valetaja ja petis, kes naistele katteta lubadusi andis. Pigem oli see mees unistav poeet, kes naiste südameid avades avas neile tavaelust erineva maailma, tehes nad seeläbi õnnelikuks. Sestap oligi huvitav, kuhu see lugu välja jõuab.
Lõpp ei saa ju olla sama mis raamatus ja paljunähtud filmis, ja tänu sellele jätkus vaatajana tähelepanu lõpuni. Kuigi oleks ehk oodanud mingit suuremat puänti, pea peale keeramist, lõppes lavastus vaikselt loogilist rada kulgedes. Üleminekud ühest pildist teise olid veidi naljakalt lihtsakoelised. Tegelane ütleb, et ma pean nüüd ära minema, ja lahkub lavalt. Aga on, nagu on, kodune eesti lugu.
Kindlasti tuleb kiita lavakujundust, mis on täpselt selline, nagu eestlane romantikat ette kujutab: kuldne kuu selgas, tirtsud siristavad, pilliroog sahiseb. Põhimotiiviks on laval pärlid, mille otsimist Maret Vaa ei lõpeta, mida vana naine (Helgi Annast) kaasas kannab ja mis kuuna taevas kumab. Muusikaline kujundus tekitas kogu aeg tunde, et ma olen neid helindeid kuskilt kuulnud, aga ei meenu, kus ja millal. See on kui vaatajat kuulmise kaudu minevikku viia, nii nagu Lennuk tegi seda Nipernaadina Liisa, Natali, Silja ja Helgiga.