N, 2.02.2023

UUT TOIMETUSE FONOTEEGIST ⟩ Hüvastijätt kahe ägeda punkbändiga

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Hüvastijätt kahe ägeda punkbändiga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
White Lung, «Premonition» 
White Lung, «Premonition» Foto: Albumikaas

Rubriigis «Uut toimetuse fonoteegist» jagatakse muusikasoovitusi ja tutvustatakse lugejatele möödunud nädala parimaid albumeid, mille ilmumine võis jääda märkamata.

White Lung, «Premonition» 5/5

On selge, et praeguseks hetkeks on aasta parimad kauamängivad valitud ning jõulud sedavõrd lähedal, et uusi ja häid albumeid tuleb suisa tikutulega taga otsida. On siiski mõned julged, kes julgevad plaate välja anda ning julgevad välja anda plaate, kuhu bänd on pannud kogu oma energia ja tõenäoliselt ka viimase raha ning õnnestumise nimel lõpuks ka hinge maha müünud. Üks selliseid on Kanada punk-rock-ansambel White Lung, kelle eelnevad albumid on pälvinud tohutult tunnustust, kuid kes on otsustanud selle aastaga ühisele karjäärile punkti panna.

Ja milline see punkt on! Punkbändi viimane album on kibemagus ja uskumatult särtsakas komplekt pop-pungi hümnidest. See on äkiline segu raevust ja armastusest, kontrastne ja metsik ning on selge, et White Lung on gaasipedaali viimast korda põhja vajutanud, et tulejutt järel, üle kaljuserva kruiisida. Seda enam, et «Premonition» läheb albumi lõpupoole jõudes vaid jõulisemaks ja raevukamaks ning tervitab lõppu tänutunde ja resoluutsusega, mida kohtab karjääri kõrgpunktis tegevust lõpetavate bändide puhul võrdlemisi harva.

NOFX, «Double Album» 4/5

Veel üks bänd, millele 2022. aasta jääb karjääri mõistes viimaseks, on Ameerika punk-rock-bänd NOFX, mis erinevalt White Lungist on tegutsenud juba 40 aastat. Sedavõrd pika karjääri puhul ei tähenda üks album siia-sinna justkui midagi, ent NOFX on otsustanud karjäärile ootamatult viisaka punkti panna ning soojendanud üles kõik külmkappi liiga pikalt seisma jäänud toorained, et pakkuda kõigile kuulajatele suisa ootamatult viisakat peielauarooga.

NOFX, kes pole karjääri vältel salvestanud vist ühtegi nukrat laulu, ei ole ühegi kurvameelse luigelauluga lagedale tulnud ka «Double Albumi» peal. «Double Album» on uskumatult igiomane album, mis on pea absurdselt lõbus ja naeruväärne, tobe ja klišeedest täielikult teadlik. Mis olulisim: NOFX on otsustanud enese upitamise asemel oma veidrusi lõpuni välja ülistada. Kui muidu võiks 50-aastased mehed lapsikut punki mängides suisa nina kirtsutama panna, siis NOFXi puhul seda hirmu ei ole: nad naeravad ise enda üle piisavalt, nii et «Double Album» pea kordagi piinlikuna ei mõju.

Brendan Benson, «Low Key» 4/5

Populaarse rock-supergrupi The Racounteurs laulja Brendan Benson ei ole oma senise soolokarjääri vältel avaldanud midagi üleliia tähelepanuväärset, ehkki kvaliteetseid ja stabiilselt häid sooloalbumeid on ta välja andnud üle kahe korra enam kui The Racounteurs terve karjääri vältel kokku. «Low Key» ei ole selle poolest mingi erand: on see pooltund suurepärast ja minimalistlikku pop-rock’i, mis on ootamatult lahe ja näitab tõelist laulukirjutamise meistriklassi. Aga see on ka kõik. «Low Key» on sedalaadi album, mis kuulates mõjub meeldivalt, ent midagi erakordset esile ometigi ei kerki.

Märksõnad
Tagasi üles