T, 26.09.2023

Just need C-vitamiinist tulvil viljad aitavad tervena püsida

Toivo Niiberg
, Räpina aianduskooli õpetaja
Facebook
Comments 1
Ärge unustage kibuvitsateed keeta.
Ärge unustage kibuvitsateed keeta. Foto: Shutterstock

C-vitamiini puudus meie igapäevatoidus kutsub esile ainevahetushäire ehk talveväsimuse, mille esimesed tunnused ilmnevad sageli juba novembris. Talveväsimust tajuvad teravamini vaimutöö tegijad ja tunduvalt vähem kehaliselt koormatud värskes õhus viibijad.

Peale C-vitamiini puuduse kevadtalvises toidus tugevdavad väsimust valgusenälg ja liikumisvaegus. Ka suitsetajad peavad C-vitamiini tarbima kaks kuni kolm korda rohkem kui mittesuitsetajad. Arvata, et C-vitamiini vaegus ja varjatud hüpovitaminoos esineb kuni 90 protsendil elanikkonnast.

Täiskasvanud inimese organism sisaldab peaaegu 5 g ­C-vitamiini ja selle eluliselt tähtsa aine suuremat tagavara ei ole organism võimeline endas hoidma.

Huvitav on ka fakt, et C-vitamiini ei ole loomariigis võimelised ise sünteesima inimene, inimahvid ja merisiga ning nad peavad kogu vitamiini taimsetest toiduainetest hankima.

Samas üle 1000 mg suurused sünteetilise C-vitamiini kogused tekitavad unetust, peavalu ja kutsuvad esile kapillaarseid verejookse. Seega ei ole apteegist ostetud vitamiinitrops mitte ohutu maius, vaid ikkagi ravim. Mida suuremas koguses C-vitamiini kasutatakse, seda vähem ta imendub. 90 milligrammist imendub umbes 90%, ühest grammist pea 50%, viiest grammist 12–20%. Kestev liigtarbimine viib C-vitamiini ülejäägi kaltsiumoksalaadiks, mis on neerukivide põhiline koostisaine. Täiskasvanu päevane C-vitamiini vajadus on 75 mg (1 mg 1 kg kehakaalu kohta), lapsel poole väiksem ja murdeealisel noorukil ning last imetaval naisel, aga ka kroonilisel suitsetajal on see kogus mitu korda suurem.

C-vitamiini üldisest mõjust organismi ainevahetusele on veel palju avastada. Teada on, et tal on suur mõju valkude ja süsivesikute ning nukleiinhapete ainevahetusele, ta suurendab organismi vastupanuvõimet nakkushaigustele, soodustab rakkude ja kudede kasvu, karotiini omastamist.

Puhtal kujul eraldati C-vitamiin sidrunitest 1928. aastal, sünteesiti 1933. aastal, tänapäeva maailmatoodang on üle 35 000 tonni aastas, millest ainult paar protsenti toodetakse veel sidrunitest, ülejäänu peamiselt mikroorganismide abiga.

Looduslikud allikad

Kui sügisel katab põhiosa ööpäevasest C-vitamiini vajadusest kartul (100 g keedetud kartulis 15 mg), siis kevadel ei saa kartuliga eriti arvestada (alla 7 mg). Asjata tormatakse ostma kalleid, aga pestitsiididega ülemürgitatud tsitrusviljalisi, nähes nendes ainupäästjat (100 grammis 40–60 mg ­C-vitamiini), unustades ära eestimaised aiasaadused.

Ei tohiks unustada, et tsitrusviljalisi on tabanud väga ohtlik kahjur veritäi, mis levib maapinnas juurtel kuni kahe meetri sügavusele. Selle vastu aitab ainult pritsimine süsteemsete ehk taimesse tungivate mürkainetega. Veritäi levik on pannud ka paljusid tsitrusekasvatajaid oma tööst loobuma.

Toores kaalikas ja kapsas ei jää tsitrusviljadele milleski alla ja 150–200 g nende köögi­viljade toorsalatit katab kogu täiskasvanu C-vitamiini vajaduse.

Esimesed C-vitamiinist rikkad ja kõige odavamad kevadised allikad on looduslikud rohttaimed, mida ei tasu muidugi korjata suurlinnade ümbrusest ja maanteede äärest: kadakavõrsed, harilik linnurohi, nurmenukulehed (100 grammis umbes 700 mg), noor kõrvenõges, musta sõstra noored lehed. Viimaseid tasuks korjata ja varjulises kohas kuivatada talviseks vitamiiniteeks.

Veel on abiks harilik pune (600 mg), noored pilliroovõrsed, hanijalg, põldosi, mustikalehed (200–300 mg) ja noored võilillelehed (50–70 mg).

Köögiviljadest on esikohal magus pipar, mida rohelisem, seda väärtuslikum, värvunud viljal väheneb küll C-vitamiin, aga lisandub karotiin.
Köögiviljadest on esikohal magus pipar, mida rohelisem, seda väärtuslikum, värvunud viljal väheneb küll C-vitamiin, aga lisandub karotiin. Foto: Shutterstock

Köögiviljadest on auga esikohal magus pipar (150–350 mg), mida mahlakam ja rohelisem vili, seda väärtuslikum, värvunud viljal väheneb küll C-vitamiin, aga lisandub karotiin. 100 grammis petersellipealsetes on C-vitamiini ­100–280 mg, mädarõikalehtedes 200 ja juures 100–120, lill- ja spargelkapsas 70–180, värskes tillis 100, mustas talirõikas 80–100, peakapsas, salatis, spinatis ja lehtpeedis 40–70, sibulapealsetes, kaalikas, rohelises aedhernes, patissonis 20–40, redises 30 (pealsetes 100–150), aedoa kergelt kupatatud kauntes ja mugulsibulas 20, punapeedis, rabarberis, tomatis ja kõrvitsas 8–10, kurgis 7 mg, selle rohelises kooreosas aga kuni 70 milligrammi.

Seega tuleks kummutada müüt sibulast kui C- vitamiini puuduse korvajast, sest vaevalt leidub eestimaalast, kes on päevas võimeline sööma pool kilo tooreid sibulaid või kausitäie sibulapealseid. Samas on sibul arvestatav mikroobide elutegevuse pärssija ja asendamatu nakkushaiguste looduslik tõrjuja, sest isegi tuhandekordses lahjenduses hävitab sibulamahl enamiku patogeensetest mikroobidest. Samuti tuleks loobuda kurgi koorimisest, seda enam, et uute sortide koor ei ole mõru.

Kurgi kohta tasuks teada, et kurgimahlas leiduvad ensüümid lagundavad kergesti C-vitamiini ja sellepärast tuleks kurk segasalatis lõikuda kausi põhja või kasutada salatikastme koostises salatiõli.

Kibuvits ja kiivi

Marjadest-puuviljadest ei tohiks unustada meie metsades kasvavat harilikku kibuvitsa, mis kujutab endast tõelist C-vitamiini pommi. Olenevalt kasvukohast ja konkreetse suve kliimast sisaldab 100 g kibuvitsamarju (viljaliha) meile vajalikku vitamiini 1500–3500 mg. Tema suur sugulane, mere­äärsetest liivikutest ja parkidest tuntud vähenõudlik kurdlehine roos (kartuliroos) aga veidi vähem, 800 mg.

Harilik kibuvits sisaldab meile vajalikku vitamiini 1500–3500 mg.

Loetelu jätkaksid südaja­lehine aktiniidia ehk põhjamaa kiivi ja toored Kreeka pähklid, must sõstar, astelpaju, ebaküdoonia ja harilik kukerpuu, metspihlakas, lodjapuu ja musta leedri marjad, aedmaasikas, kodumaiste õunte talisordid, karusmari, must aroonia ja ilusad punased importõunad, mustikad, pohlad ja jõhvikad.

Poes müügil olevatest lõunamaistest puuviljadest on C-vitamiini poolest esikohal kiivi.
Poes müügil olevatest lõunamaistest puuviljadest on C-vitamiini poolest esikohal kiivi. Foto: Shutterstock

Lõunamaistest puuviljadest on esikohal kiivi (500 mg), millele järgneksid tsitrusviljalised (40–70), aprikoos ja nektariin (10–70), ananass (20–30), pirnid ja viinamari (5 mg). Samas ei ole kiivil täheldatud erilisi kahjustajaid ja meie kaubanduses müüdav kiivi pärineb enamasti Iisraelist, kus teda kasvatatakse katmikaladel. Seega arvan, et kiivi on pea­aegu pestitsiididest vaba.

Meile omaseks saanud banaanides on C-vitamiini aga väga vähe ja üleküpsetes täpilistes viljades peaaegu üldse mitte.

Metall sööb vitamiini hetkega

C-vitamiin ehk askorbiinhape reageerib paljude metallidega, kokkupuutes rauaga või vasega laguneb peaaegu silmapilkselt. Vanas vene moosikeetmise õpetuses on öeldud, et maitsvama moosi saab, kui keeta see vaskkatlas, laguneb ju siis kogu kibekas askorbiinhape, tulemuseks maitsev, aga väärtusetu keedis.

Seega ei tasu keeta mustasõstramoosi vanas raualaigulises emailpotis, nii hävitame kogu väärtusliku. Samuti mida rohkem me aedvilja kaanetamata potis keedame ja hautame, seda väärtusetumaks ta muutub – siit ka vastus, miks hapukapsasupp iga soojendamise järel üha maitsvamaks muutub.

Teada on, et kolme tunni jooksul hävib kuumas värskekapsasupis kogu askorbiin­hape. Happelises lahuses püsib C-vitamiin suhteliselt kaua, neutraalses ja aluselises keskkonnas kaotab aga kiiresti oma aktiivsuse.

Sügavkülmutamisel säilib aia- ja metsasaadustel peaaegu kogu C-vitamiin 50–98 protsenti. Saaduste kuivatamisel säilib 6–8 kuuga 16–80%, toorhoidistes 12–65, pastöriseeritud mahlades 14–80, kompottides 14–65 ja keedistes 10–60 protsenti C-vitamiini.

Facebook
Comments 1

Märksõnad

Tagasi üles