Lagrits ei ole veider must maiustus, mis põhjanaabrite juures peaaegu rahvustoiduks muutunud, vaid taimejuurtest saadud magusaine. Magusjuure perekonda kuulub 18 liiki rohttaimi Euraasias, Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerika lõunaosas ning ka nemad leiavad kasutust kohalikus rahvameditsiinis ja toitude magustajana.
Lagrits-magusjuur on liblikõieline mitmeaastane poolpõõsastaim, mille teaduslik nimetus Glyzyrhhiza tuleneb kreeka keelest ja tähendabki tõlkes magusjuurt. Tema tugevates ja mitme meetri pikkustes juurtes leidub lisaks suhkrule veel suhkrust 40–50 korda magusamat glükosiiditaolist ainet glütsürritsiini, mis toimib sarnaselt kortisooniga (steroidne hormoon).
Lagritsa (magusjuure) juurt kasutatakse juba üle 5000 aasta, nagu nähtub vanadest Hiina traktaatidest. Hiinas hinnatakse lagritsajuure kasulikke omadusi võrdselt ženšennijuurega. Lagrits-magusjuurt leiti isegi Tutanhamoni hauakambrist. Aristotelese õpilane Theophrastus (botaanika rajaja) kirjeldas taime juure võimet kustutada isegi tugevat janu. Inglismaal alustati taime kultiveerimisega kuninganna Elizabeth I valitsusajal 1558. aastal.
Eestis kasvab taim kultuuris ja on näiteks nii mõneski Räpina koduaias muutunud tülikaks tulnuktaimeks.
/nginx/o/2020/08/26/13299332t1hbe5f.jpg)