Alaska on enam tuntud naftavarude, kalapüügi ja turisminduse kui aianduskultuuri poolest. Meie pisike elanikkond, 740 000 inimest, on hajutatud rohkem kui 1 717 000 ruutkilomeetrile, mis kujutab endast otsekui väikeste talumajapidamiste, aiandite ja kasvuhoonete lapitekki. Sealset kaupa müüakse peamiselt kohalikele äridele, taluturgudele ning pisut toidukauplustesse ja restoranidele.
Ent aastast 2004 on alaskalased ühinenud aiandussaaduste eksportijate ridadega. See juhtus tänu kõige ebatõenäolisemale kaubaartiklile subarktilises kliimas – pojengidele lõikelilledena! Siin on meie lugu.
Alaskal on pojenge aialilledena kasvatatud juba 1900. aastate algusest, mil kullapalavik tõi siia õnne otsima tuhandeid inimesi. Siis istutati pojenge oma majade juurde üsna juhuslikult, ent transportimisel polnud suudetud lillejuuri hästi hoida ning isegi kui nad maha said istutatud, hukkusid nad tihti, sest talvel puudus neid kaitsev lumevaip, ilm oli väga jäine ja mõnikord jäi muld külmunuks aasta läbi.
Fairbanksi Põllumajandus- ja Metsanduskatsejaamas ning Alaska Fairbanksi Ülikoolis hakkasime 1970. aastal esimest korda tegema ametlikke uuringuid ja katseid, et tuvastada vastupidavaid ilutaimede liike ja sorte, mida siin kandis kasvatada saaks. Paeonia tenuifolia, Paeonia anomala ja teised harilikud aiapojengid leiti olevat küllalt vastupidavad, vähemalt siis, kui neid talvel katab lumi.
Nii uurijad kui ka lillekasvatajad olid siiski teadmatuses, kuidas võiks pojengikasvatusest tulu tõusta. Nõnda jäidki uuringud sinnapaika, kuni 1990. aastate keskpaigas saabus Alaskasse Oregoni pojengikasvataja ja lõikelilleeksportija Paul Sansone. Just temalt saime teadmise unikaalsest, potentsiaalselt väga tulusast nišiturust Alaska lillekasvatajatele.
2001. aastal rajasime põllumajandus- ja metsanduskatsejaama esimesed maalapid, et näha, kas pojengid suudavad siin lõikelilledena kasvada, samuti õppida, kuidas neid kasvatada, avastada võimalikke turge ning arendada Alaska esimese aiandusekspordiartikli infrastruktuuri.
Esimesed tulemused lubasid palju. Juhtus koguni nii, et esimesed tellimused saabusid enne, kui leidus neid täita suutvaid lillekasvatajaid. Üks Londoni ostja esitas tellimuse 100 000 taimele eeloleva suve igaks nädalaks, ainult selleks, et veenduda, kas meie katselappidel pojengid tõepoolest kasvavad. Alaska lillekasvatajad olid siiski skeptilised. Nad ei julgenud pojengidega katsetada, sest kellelgi neist polnud lilleekspordiga kogemust, äri käimapanek eeldas aga pojengiaiandi rajamise ulatuslikku tööd ning suuri väljaminekuid. Samuti oli nii kasvatajail kui ka uurijail tarvis alles õppida, kuidas kasvatada pojenge lõikelillena, leida Alaskal paigad, kus need võiksid kasvada, ning teada saada, milliseid keskkonna- ja majandusväljakutseid see tööstusharu pakkuma hakkab.
2004. aastal rajasid neli kasvatajat oma esimese katseaia. Nende edu tiivustas teisi, lillekasvatajate huvi suurenes ning nad moodustasid Alaska Pojengikasvatajate Ühingu, et jagada selle kaudu oma kordaminekuid ja läbikukkumisi. Aiandite hulk hakkas järjekindlalt kasvama ja nüüdseks on Alaskas 136 pojengikasvatust suuruses 0,10 kuni 6 hektarit.
Peamiselt asuvad need kolmes piirkonnas: Fairbanksis ja selle ümbruses sisemaal, edela pool Palmeri ümbruses, lõunapoolseimad laiuvad Kenai poolsaarel. Viimastega on nii Fairbanksil kui Anchorage’il raudtee- ja lennuühendus ning lilli transporditakse peale USA osariikide ka Euroopasse, Aasiasse ja Lähis-Itta. Ühest aiandist võrsub 100 – 70 000 lille.
2018. aastal müüdi näiteks 350 000 pojengi. Aastaks 2023 oleme ennustanud selleks arvuks umbkaudu kaks miljonit. Kuigi meid vaevalt USA kvaliteetsete põllumajanduspiirkondadega võrrelda saab, liigub Alaska siiski selles suunas, et saada suureks mängijaks multimiljardidollarilises lõikelilletööstuses. See tööstusharu on ületanud ohtrad takistused ja annab toodangut, millesugusega pole keegi siin kandis hakkama saanud. Edu on olnud aeglane, kuid stabiilne pärast seda, kui lillekasvatajad said selgeks Alaskale sobivad põllutööviisid, haiguste tuvastamise ja rohimise laadi ning kahjuritõrje, arendasid välja turustusplaanid ning jagasid õpetusi ka ostjaile. Nüüdseks on Alaska ära teeninud kvaliteetsete lõikelillede maa kuulsuse.
Kolm pojengikasvatuspiirkonda asuvad eri kliimatsoonides. Sisemaa regioon on kontinentaalne: suvel soe ja kuiv, talved on pikad ja külmad. Suvel tõuseb õhutemperatuur tihti kuni +30, talvel mõnikord –50 kraadini. Pojenge on võimalik kasvatada ainult küllaldase lumikattega või muu talvise kaitse, näiteks põhumultši abil. Kaks korda on viimase 40 aasta jooksul meie katsejaamas hukkunud viimne kui üks pojeng, sest lund lihtsalt polnud ja ilmad olid väga külmad.
Kenai poolsaare regioonis on mereline kliima: suvel jahe (keskmiselt 9,6 kraadi) ja talvel mõõdukalt külm (keskmiselt –1,7 kraadi). Seal võib esineda tugevat lumesadu, aga ka jäiseid perioode ja sula. See kõik tekitab lillekasvatajaile tublisti muret, iseäranis siis, kui muld muutub liiga märjaks. Nii on selles piirkonnas põllu asukoha valik kriitilise tähtsusega, et hoida lillejuuri mädaniku eest. Tihti saabub kesktalvine soojalaine ja lillejuured lihtsalt mädanevad külmunud maa ülemistes kihtides.
Maa edelaosas on suvel küll soojem kui Kenai poolsaarel, kuid jahedam kui sisemaal. Mõnel pool on talvel seal väga sügav lumi, teisal aga väga kõvad tuuled, mis puhuvad lume minema ja kuivatavad põllud. Külma ja sula vaheldumine on siingi tavapärane. Vähemalt suve esimesel poolel tuleb seal pojenge pidevalt kasta.
Kolmest piirkonnast on sisemaal pojengiaiandeid kõige rohkem, peamiselt põllumaa kättesaadavuse tõttu. Kenai poolsaarel asub pojengikasvatustest vanim, kuid üldiselt on seal sobiva maa leidmine keeruline, lisaks on saadaolevad maatükid väikesed. Varasematel aastatel algas lillede korjamine soojal sisemaal (juuni lõpust juuli keskpaigani), jätkus edelaosas (juuli algusest augusti keskpaigani) ja viimased lilled tulid Kenai poolsaarelt, kus neid korjati juuli keskpaigast septembrini. Viimasel ajal on suveilmad olnud aga ettearvamatud ning Kenai poolsaarel on olnud soojem ja kuivem, nii et see järjekord enam ei kehti.
Enamasti on pojengiistikud pärit Hollandist või USA muudelt levitajatelt, kasvatajatelt ja aretajatelt.
Levinumad sordid Alaskal on ‘Sarah Bernardt’, ‘Duchess de Nemous’ ja ‘Festiva Maxima’.
Suvised ostueelistused võib reastada nii: valged pojengid, seejärel ‘Sarah Bernardt’ (roosa, punane, punakasroosa, ereroosa, kreemikas, korallikarva). Viimastel oleks müügiedu rohkemgi, kuid nemad on külmakartlikud ja kasvavad vaid mõnes kindlas asukohas. Nii et nõudmine nende järele ületab pakkumist.
Pojengid istutatakse meil põldudele ühes või kahes reas ja nii, et kahe taime vahele jääb vähemalt 60 cm. Lillede lõikamine käib alati käsitsi, noa või kääridega ja aednikud kasutavad lillede veoks jahedasse lattu kõikvõimalikke vahendeid aiakärudest treileriteni. Ka pingutavad nad, et lõikamise ja ladustamise vahele ei jääks rohkem aega kui tund.
Pojengiridade vahel peab jaguma piisavalt ruumi, et lilli saaks lõigata kahelt realt korraga. Read on eraldatud võrega, et korjamine oleks kergem, eriti jõulise ‘Sarah Bernardti’ puhul. Suuremates aiandites on read kuni sajameetrised ning ekstra palgatud korjajad kõnnivad seal sületäite viisi lilli tassides peenarde ja treilerite vahet. Väikestes kasvatustes on peenrad 8–10meetrised ja ridu eraldavad vahekäigud. Neis saab lillekasvataja üksi terve rea korraga korjatud ja süles hoitud ega pea selleks kedagi palkama.
Kuni viieaastased lilled ei ilmuta harilikult erilisi märke rohkema vee vajadusest, kui nad ei asu just eriti kuivas kohas või liivases pinnases. Kasvades ja eriti kärpimise korral annavad lilled veepuudusest siiski sageli märku, iseäranis sisemaal. Suvine kastmine annab lillele märkimisväärselt kasvuhoogu, kuid hilisemale elule vaasis sel siiski mõju ei ole.
Pojeng kasvab üpris kiiresti, see oleneb õhu ja mulla temperatuurist. Sisemaa piirkonnas jõuavad lilled korjamisjärku umbes 30 päeva pärast seda, kui nad nina mullast välja pistavad. Rannikualade jahedas kliimas on see aeg pikem.
Pojengi kui lõikelille hind jääb Alaskal 1 ja 7 dollari vahele. Kalleimad on korallikarva pojengid. Lillekasvatajate seas on nii iseseisvaid turustajaid kui ka neid, kes müüvad lilli pakkemaja või kooperatiivi osana. Pakkemajadel on omanik, kes võib, kuid ei pruugi ise olla lillekasvataja. Omanik ostab pojengid otse ümberkaudsetest aianditest ja müük toimub pakkemaja omaniku ettevõttest. Kooperatiivid kuuluvad liikmesaianditele, mille inimesed pakendavad ja müüvad lilli üheskoos.
Turg on mitmekülgne: taluturud, otsemüük tarbijaile, hulgimüük läbi toiduäride, edasimüüjad, floristid ning matuste ja muude ürituste korraldajad. Mõnel lillekasvatajal on oma kindel ostja, enamikul on kliente palju. Alaska pojengid liiguvad vabalt üle kogu USA, ilma et nõutaks mingeid lube või nõuete täitmist. Nagu muudegi lõikelillede kasvatajatel, on siinsetelgi peamine mure, et säiliks nn külm koridor põllu ja ostja vahel. Pojengide transportimine kuumal suvel on alati väljakutse, eriti kui transportijad lillede õrnusele alati piisavat tähelepanu ei pööra.
Nii sise- kui ka välisturustus on sellele majandusharule Alaskal oluline, sest Alaska rahvaarv ja kohalik turg on väga väikesed. Samuti on meie pojengikasvatajatele paras katsumus kõikjal selgitada, et värsked lõikepojengid on juulis, augustis ja septembris Alaskal tõepoolest saadaval.
Patricia Holloway on Alaska Fairbanksi Ülikooli emeriitprofessor. Tema pojengiuuring käivitas pojengide kui lõikelillede kasvatuse ja ekspordi Alaskal. Praegu on ta pojengikasvatuse konsultant ja raamatukirjastaja.
Artikli tõlkis Marju Lina.
