Kümme kilomeetrit asfaltteed Põlvast pastoraalsesse, nõlvade, orgude, järvesilmadega hajali taludega Holvandisse. «Meie teed nägite?» küsib üks külaelanik uhkelt. «Võtsid Põlvast vana asfaldi üles ja tegid sellest meile tee,» torkab aga teine ja heidab vilksti pilgu – saate aru, meile jääb ikka midagi vana ja kasutatut.
Kui küsisin, kas Põlva vallas on mõni küla, kus on palju töövõimetuid, puudega ja üldse eluraskustes inimesi, nimetas Põlva valla sotsiaalnõunik Piret Vaher pikalt mõtlemata: Holvandi. Ja ohkas seejärel. Holvandi on suures vallas ainuke küla, kuhu koolibuss on pandud sõitma nii, et emad saaksid lapsi lasteaeda viia ja sealt tuua. Et vaid lapsed lasteaias käiksid, kõhu täis ja õpetust saaksid.
Internetis aga annab otsing aimu naaberkülade Vanaküla-Holvandi külaseltsi tegevusest ja uuest külakeskusest. Vastlapäev, mardipäev, külakeskuse avamine ja palju muud. Sellises külas tahaks elada!
Holvandil kui väga vanal külal on vedanud – kolhoosiajast on jäänud vaid mõned lagunenud põllumajanduslikud tootmishooned ja üks kahekorruseline, kusagil 1960. aastatel ehitatud 12 korteriga elamu. Ülejäänud küla on nagu üks õige Lõuna-Eesti küla oma vanade talude ja neid ümbritsevate põllulappidega. Eks rahvaloendus ütleb täpselt, aga suitsusid on seal paarkümmend ja inimesi üle saja.
12 korterit ja üks kaev
Ainukese korterelamu esimese korruse aknast kiikavad tee poole kaks sõbralikku nägu ja juba kutsutakse ka tuppa.
«Remont,» sõnab mees vabandamisi. Elutoa seintel annab värskust uus ja hele tapeet, põrandal on lahti rullitud tapeedipaneelid. Andrus Undil ja tema elukaaslasel Varjel on justkui uue elu algus.
Vanast kodust, Andruse kadunud vanaema majast tuli neil välja kolida – rikas sugulane, vist küla rikkaim mees, tahab vana talu põhjalikult korda teha. Eks see valus lugu ole, aga Varje ütleb leplikult, et maja vajab põhjalikku remonti ja neist selle tegijat ei olekski.
«Ma ei kavatse korterisse elama jääda! Tahan oma elamist,» teatab Andrus. Kust selleks raha võiks tulla, kui mees on juba üle viie aasta alla 200-eurose sissetulekuga töövõimetuspensionär ja naisegi püsisissetulek on vaid 75 eurot toimetulekutoetust? «Lotovõitu loodan!» on Andrusel õhkõrn plaan. «Nädalas korra ikka mängin.»
Teismelisena tahtis Andrus traktoristiks saada. Heidab nüüd enda üle nalja, et see unistus hajus, kui käed mustaks said. Väikese poisina oli ta katuselt nii õnnetult kukkunud, et hiljem ei võetud teda isegi Vene kroonusse. Koolid jäid pooleli. «Olin noor ja kõigest savi, ei olnudki sellist erilist unistust,» ütleb ta ammuse aja kohta.
Siis tuli armastus peale, mees kolis kodukülast Valgamaale ja sündisid pojad. Aga armastus sai otsa ja Andrus tuli kodukülla tagasi. Tema poisid on nüüd suured ja tublid mehed. Andrus on igasugu tööd teinud, muu hulgas ka sellist, mis suurt jõudu nõuab.
Kuid kõike enne seda, kui lisaks haigele seljale ka haige põlve sai. Arstil on ta käinud, aga lööb käega. «Soovitavad võimlemist, aga ei ole sellest abi miskit.» Naine Varje aga teatab kindlalt, et 75 euroga kuus on võimalik hakkama saada. «Ja hästi!» ütleb ta, lisades siiski: «Kui endal on aiamaa ja külas on lehm.»
Veel mõni aasta tagasi jagus Holvandis soovijaile maasika- ja kurgipõllul kevadest sügiseni tööd, aga talumees – seesama Andruse rikas sugulane – jättis karjakasvatamise kõrval selle asja katki. Vist ka seepärast, et kiirel ajal alati piisavalt töökäsi ei leidunud. Nüüd on ainus võimalus veidigi oma tööga raha teenida marja- ja seenemetsas käimine.
Naabrinaine Regina heidab aeg-ajalt pilgu aknast välja – ega kauplusauto ole tulnud? «Ei tulegi täna,» nendib ta. Tema tuli Holvandisse 14 aastat tagasi – tuli Põlvast, kus oli töötuks jäänud ega jaksanud enam linnakorterit pidada. Oi, ta kohe üldse ei tahtnud külla elama tulla – majja, kus algul isegi kaevu polnud ja iga elanik pidi kes kust küla pealt endale vee koju tassima.
Kunagi oli selles majas vesi sees, aga kolhoosikorra lõpu segaduste tõttu keerati see ühel päeval kinni. Kõik 12 korterit on aastaid õue pealt kaevust ämbritega vett tuppa tassinud. Mullu laskis vald vee uuesti majja vedada ja nüüd võivad need, kellel rahaliselt võimalik, voolava vee ka tuppa saada.
Naised, ainult naised
Teise trepikoja ees seisab noorem naine. Veel mõni aasta tagasi elas ta mehe ja kahe lapsega selles kortermajas, aga tehti tööd, nähti vaeva ja osteti maatükk, kuhu ehitati päris oma kodu. «Siia hullumajja ei taha ma kunagi tagasi tulla,» ütleb ta. Ja miks ta peakski.
Tagumisest trepikojast ilmuvad õuele valla koolibussi ootama teismeline tüdruk ja kaks nooremat naist, ühel tütreke süles. Kaks õde oma lastega – ühel kolm ja teisel neli last – ning nende kaks venda kolisid juba aastaid tagasi Tartust Holvandisse. Naised elavad põhiliselt lasterahast ja peavad selle eest ka oma vendi ülal.
«Saan laste eest 191 eurot, emapalk on juba läbi. Tahan varsti Põlvasse kokaabiks tööle tagasi minna,» räägib Evelin. Omal ajal jäi kool pooleli ja nüüd kasvatab Evelin oma lapsi üksi.
Evelini õetütar, 13-aastane Laura, paljas naba jope ja teksade vahel vilkumas, on haigusele viidates koolist koju jäänud. Kas tüdrukul jagub tahtmist ja mõistmist, et vähemalt põhikool lõpuni käia, eriala valida ja viletsuse ringist välja rabelda?
Väike buss vurab peatusse ja viib naised lastele Mammastesse lasteaeda järele. Sama bussiga tulevad Mammastest ja Põlvast koju ka koolilapsed. Koolibuss on põhiline, millega Holvandist Põlvasse saab, aga suvel seda ei käi.
Unistus jalgrattast ja isast
Ühel taluteeotsal vaatab kümneaastane Taavi, ranits seljas, ootavalt ringi. «Äriasjad,» ütleb ta tähtsalt ja täpsustab, et need on jalgrattaga seotud. Sadakonna meetri kaugusel väikese talu hoovil riisub naine, Taavi ema Kaire, tahenevat aialappi.
Ilus õbluke naine on Holvandis elanud 16 aastat ja sünnitanud seal kuus poissi (lisaks varem sündinud tütrele). Kairet pole elu hellitanud. Ta on pärit Palamuselt, teda kasvatas emaema, keda ta nimetab oma kullatükiks. Oma emast mõtleb kibedusega. «Olin Tartu tänavalaps,» lausub ta. Oma elu ilusaimaks ajaks peab Kaire paari aastat Kaagvere raskesti kasvatatavate tüdrukute koolis. «Mul olid seal sõbrad ja katus pea kohal!» Seal lõpetatud kümme klassi jäi paraku hariduse piiriks.
Edasi tuli esimene armastus, abielu, sündis tütar, kellel nüüd juba endal laps. Ja kiire lahkuminek ning kohtumine oma teise mehega, kelle juurde ta Holvandisse koliski. Kaire ütleb, et see oli noore naise pragmaatiline otsus. Küllap oli ka suur lootus lõpuks oma kodu leida.
«Mõni heidab ette, miks mul nii palju lapsi on, aga mõtlen, et kui jumal mulle nii palju koormust on õlgadele pannud, siis pean oma lapsed ka üles kasvatama,» märgib naine. Viimased, kaksikud pojad käivad juba esimest aastat koolis.
Pole ime, et naine, kes peres ainukesena tööl käib – Põlvas koristamas, oma autoga –, on elust väsinud. Kaire ei mõista, miks tema mees juba mitu aastat tööle ei lähe, kuigi on isegi viinaveast lahti saanud. Naine kardab, et poisid võtavad isast eeskuju ega taha ka ise tublideks töömeesteks saada.
Kunagi oli Kaire elu suurim unistus kohata oma päris isa. Tal tulevad pisarad silma, kui meenutab 14 aasta tagust esimest kohtumist isaga. Vahel käib elu hammasrataste vahele jäänud isa nüüd Kairel külas.
Küla poole vaatab naine umbusklikult. Ei, külaseltsi üritustest ta osa võtta ei taha. «Nad vaatavad vaeste peale ju viltu!» on ta veendunud.
Hambad ristis, üritab Kaire eluga edasi minna; möödunud aastal sai Kredexi abil vesi majja ja üks heategija muretses neile ka automaatpesumasina. Kaks kitse annavad perele piima, kanad annavad lauale munad, oma metsast saab ahjusooja, põllult juurikad, metsast marjad. Kaire tänab Kauksi kooli direktorit, kes tema poistest hoolib ja vahel isegi kotitäie söögiga külla tuleb.
Taavi on oma «äriasjad» maanteeotsal pooleli jätnud ja vaatab koos kaksikutest vendadega arvutist jalgrataste müügikuulutusi. Kaire ohkab: tema seitsmeaastased pojad ei oskagi veel jalgrattaga sõita, sest neil pole rattaid olnud. Internet, satelliittelevisioon on kulutused, millest pere loobuda ei taha. 245 eurot lasteraha, miinimumpalga suurune koristajapalk ja ämma pension peab need vähesed «luksused» välja kannatama.
«Kuu algul ostan kuivaineid ja siis vingerdan kuu lõpuni välja,» lausub Kaire. Ei, kuhugi reisile ta ei unista minna. Aga kui ta saaks endale veidike vaba aega, läheks ta mere äärde ja vaataks merd. Taavi aga unistab kokaametist, mida kõige vanem vend juba Põltsamaal õpib.
Heleduses seltsimaja
Küla teises otsas seisab külakeskus, kolhoosiaegne koolimaja. Heledas raamatukogutoas ootab lugejaid Helbe Rohtla.
Teist põlve raamatukoguhoidja, kunagi zootehnikuks õppinud naine kiidab, et Põlva vald ei koonerda ja annab uute raamatute ostuks tublisti rohkem, kui riigikaukast seda jagub. Teisest külaotsast, naljatamisi Holvandi tornelamuks nimetatava kortermaja kulunud argipäevast raamatukokku naljalt kedagi ei satu. Kahjuks.
Eelmisel õhtul olid seltsi eestvedajad koos istunud ja plaani pidanud. Neil on unistusi palju. Külaelu eestvedajad tahavad iga talu kohta selle loo kokku saada ja kirja panna.
Helbe on kurb või õieti lootusetu, rääkides, et osa külarahvast ei taha ühisüritustele tulla ja keelavad isegi oma lastel seal kaasa löömast.
Ühes külas oleks justkui kaks erinevat küla, mis kardavad omavahel valusasti kokku põrkuda.
