17. sajand. Tartu. Nälg. «Mesilaste» peategelaseks on Leideni ülikoolist Tartusse – «linn on kaugel Rootsi perifeerias, inimesed on harimatud ja kurjad» (lk 116) – õppima tulnud Laurentius. Läbi Euroopat ja ka Eestit tabanud näljahäda Tartusse jõudnud mees peab aga tunnistama, et provintsilinn pole sugugi nii tagurlik kants, üliõpilased etendavad ooperit ning kohvikudki on jõudnud Emajõelinna.
Pealegi ollakse Tartus kursis moodsate teooriatega. Nii annabki ladusalt kirjutatud teos ülevaate nii tollastest vaadetest inimese hingele kui ka kehale, sest juba esimesel õhtul jääb Laurentius Tartus haigeks. Ulmežanri austajatele tuntud Meelis Friedenthali teise romaani üheks tugevuseks ongi 17. sajandi meeleolu ja olustiku kirjeldamine nii, et lugejale poeb rõskus kontidesse ning ninna kargab pori ja mäda hais. Tänuväärne on ka autori põhjalik järelsõna. Ulmefännid «Mesilastest» meelepärast ei leia, kuid viirastuslikkust ja ajaloolist meelelahutust pakub autor küll.