E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Katkised inimesed

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Katkised inimesed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hetk lavastusest «Kontakt».
Hetk lavastusest «Kontakt». Foto: Mats Õun

Martin Alguse «Kontakt» võitis rahvusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011», esmalavastatus oli Turu Linnateatris. Tegu igati ootuspärase nüüdisdraamaga. Kolm paari tegelasi eri paikades (Tallinn – Kopenhaagen – Helsingi ja Stockholm), kelle omavahelised seosed vastutulelikult lahti seletatakse. Kapaga ängi ja  suhtlemishäireid, stressis tugiisikud, konkreetsed lapsepõlvetraumad. Katkised inimesed, kes end süüdistavad, et sai oldud kord rõõmus ilma põhjuseta. Ega elukestvaks õnnetu olemiseks ole põhjendusi tarviski.

Kohustuslik lisand törts teadusloengut, ikka Tom Stoppardi «Arkaadia» stiilis, sedakorda kosmoloogiast ja tumeainest. Viimaks viiakse otsad kenasti kokku, jätmata publikule vähimatki võimalust ise millelegi loota, midagigi omapäi järeldada – kongeniaalse puändina hõikas lavastaja Ingomar Vihmar esietenduse lõpul «võite plaksutada!», pühkides saalist viimse küsiva pausi. Minu muljes on Alguse «Kontakt» vaimusuguluses draamateatri suures saalis mängitava David Edgari «Nelipühadega»: teksti kalkuleeritus ja konstrueeritus on see, mis ei lase saalis omakujundeid luua.

Kunstnik Illimar Vihmari merepõhja-lavaruum koos Triin Suvi valguskujundusega on mõjuv, keskmes laud-akvaarium, peegelpõranda steriilsus ja veiklevate valguslainete igavikulootus ühtivad põnevalt. Lavastus järgib teksti ängistruktuuri ehk liigse pieteeditundega, nii leevendava kui teravdava absurdi pritsmeid võiks heldemalt lennutada.

Märksõnad
Tagasi üles