AK - Tänane leht

Moetippude tulevärk Eesti moe tippsündmus, Kuldnõela gala avas suure ja särava ideede tulevärgiga Tallinn Fashion Weeki. Võitjaid on sel korral tervelt kolm. Kuldnõela verivärske omanik on rahvusvaheliselt edukas kõrgmoelooja Roberta Einer, Hõbenõela pälvis Eesti väikesaarte kultuuri taaselustav Cärl Ott ning parima aksessuaarilooja preemia Kuldne Nõelakoda esimene võitja on nahadisainer Kadri Kruus. Miks just nemad?

Sõda on kolinud metsast linna (3) Metsavendade tegevus 1944.–1956. aastal oli heroiline vastuhakk võõrvõimule, kuid seesugust sissisõda ei saaks tänapäeval enam pidada, lahingud kanduksid kiiresti linnadesse, väidavad sõjanduseksperdid Michael H. Clemmesen ja Ronald Ti.

Uffe Ellemann-Jensen: mis ootab ees väikseid riike (6) Lugupeetud president, austatud kuulajad, lugupeetud Eesti Teaduste Akadeemia liikmed! Tänan teid austava võimaluse eest pidada sel aastal Endel Lippmaa mälestusloeng nii väljapaistva kuulajaskonna ees. Olen uhke, et saan teile kõneleda, ja palun vabandust, et ei ole teiega, vaid peitun ekraani taha...

Eerik-Niiles Kross: Kremli jutupunktid Eesti ministri huulil (26) On õige, et siseminister Mart Helme intervjuu ühele fraasile on pööratud ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Sest murelikku tähelepanu väärib selles intervjuus ka peaaegu iga teine fraas. Põhiliselt seetõttu, et need fraasid kõlavad taas kord sünkroonis Kremli apologeetide jutupunktidega, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Video ⟩ Kunst sinu ümber. Armastatud maalikunstnik Tiit Pääsuke: «Ma tahaks ilu vastu võidelda!» (3) Tiit Pääsukese teosed ja särav isik on inspireerinud mitmeid põlvkondi kunstnikke ja kunstihuvilisi. Tema värvirikkad, pastoossed ja tehniliselt oskuslikud maalid on vaatajaid rõõmustanud juba 1950ndate lõpust alates ning valikut sellest saab näha äsja avatud suurejoonelisel isikunäitusel Tartu kunstimuuseumis. Tiit Pääsuke on maalikunsti klassik ning legendaarne õppejõud, kelle avatud meel ja huvitavad lood on eeskujuks paljudele. Kohtusime Pääsukesega tema ateljees, et mõtiskleda veidi kunstnikuks olemise ja kunsti vajalikkuse üle.

Valter Lang: jutt meist, kes me «euroopa inimeste» hulka ei mahtunud (7) Taas on eestlaste kord oma uute teadmiste alusel hõimusidemete sügavust ja ulatust selgitada. Arheoloog Valter Langi 2018. aastal ilmunud raamat «Läänemeresoome tulemised» köidab nüüd ka soomekeelsena huviliste tähelepanu 22. oktoobril Helsingis avatud virtuaalsel raamatumessil. Sel puhul intervjueeris Aimar Altosaar raamatu autorit.

EKI keelekool: tahaksin pihlapuu rüppe Eesti Keele Instituudi teadur Mari-Liis Kalvik kirjutab sõna pihlakas juurtest meie keelemaastikul.

Ega inimene massina vastu saa: arvutid õpivad usinalt eesti keelt Eesrindliku digiriigina võiks eeldada, et Eesti pürgib tippu ka keeletehnoloogias. Oleks mugav, kui teler loeks kehva nägemisega memme lemmiksaatele eestikeelsed subtiitrid ette või arvuti konspekteeriks loengu õppejõu jutu põhjal ise. Mis tähtsaim – eestikeelne tehnoloogia peab pidevalt ingliskeelsega sammu pidama, et emakeel uute mugavate võimaluste keskel varju ei jääks.

Hans teeb ära nelja inimese töö Sellest sügisest kirjutab kõik riigikogu suures saalis öeldu ajalukku Hans – riigikogu uus stenografeerimise süsteem. Ehkki Hans teeb vigu rohkem kui inimene, kirjutades nii, nagu parasjagu kuuleb ja teab, on tema kasutuselevõtt Toompeal asjatundjate sõnul ainumõeldav käik.

Vikerkaar loeb. Seitsmekäiguline lõunasöök luulude kastmes Kazuo Ishiguro «Kui me olime orvud» (2000) on veider romaan, mida on nimetatud nii Ishiguro parimaks kui ka halvimaks teoseks. Lugu kulgeb Inglismaal ja Shanghais, peategelaseks ja minajutustajaks viimatinimetatud linnas sündinud, kuid pärast vanemate salapärast kadumist Inglismaale saadetud ja seal üles kasvanud Christopher Banks. Ishiguro jutustajatele omasel jahedal ja võõrandunud, kohati ka upsakana mõjuval toonil kirjeldab Christopher oma elukorraldust Londonis, kooliaastaid, soovi saada kuulsaks detektiiviks. See, et romaanist kriminulli ei tule, saab küll üsna kiiresti selgeks – Christopheri kuulsad juhtumid on vaid möödaminnes mainimiseks head.

Viimane ENSV kommunist lahkub umbes aastal 2040 (2) Kuidas juhiti ENSVd, oblastisarnast nähtust, kus mul tuli aastakümneid elada? Äsja ilmunud Toomas Leito mälestusteraamat «Tagasivaated» annab vastuseks olulist ja üksikasjalikumat lisa. Hoolimata (minu meelest) suurest varjamisest on need kohe kindlasti seni ilmunud teostest kõige tõhusamad. Erinevalt varem samal teemal kirjutanud autoreist (näiteks Aare Laanemäest ja Vello Pohlast) tegeleb Leito vähem eneseõigustamisega, leheküljelt 106 leiame koguni ausapoolset eneseanalüüsi, isegi enesesüüdistamisi, arutlusi sellest, «kuidas võim pähe lööb».

Väike kell, mis mängis suurt rolli Sajandivanuse Eesti Draamateatri ajaloole kiirpilguga tagasi vaadates tundub tõusujoones kulgemine justkui endastmõistetav. Kuid nagu alati ajaloos, oli ka selle teatri elus hetki, kus kõik oleks võinud minna ka teisiti. Uue teatri algus polnud lihtne ei kunstilises, organisatsioonilises ega majanduslikus mõttes. Otsiti oma nägu, tegutsemismudelit, ressursse; toeks oli nooruslik õhin, hea teatriharidus, suur teatritegemise ning eneseteostuse soov. Mõnelgi äreval hetkel sai otsustavaks stuudiolaste solidaarsus ja abi oli kasvõi pisiasjast – nagu näiteks Otto Aaloe kulduurist.

Sisikonda väänav delikaatne jutustus Touché Amorét saab lugeda üheks neist bändidest, kelle mõju võib pidada muljet avaldavaks, kuid kes pole seni suutnud saavutada kuulsust ja au, mida ta päriselt väärib. Seetõttu võib nende värskeimat albumit «Lament» pidada omamoodi läbimurdealbumiks – see on album, millel on viimaks see ampluaa, kus igaüks võib midagi meelepärast leida. See on album, mida pole võimalik varjutada või ignoreerida. See on selleks liiga palju hetkes. Nagu löök näkku.

Nädala plaat. Kolmerahvuseline klaveritrio ilma klaverita Põhjamaine jazz ei pea depressiivne olema. Meloodiline jazz ei pea tingimata liftimuusika olema. Kolme instrumendiga saab kõlada küll nagu bänd või isegi pisike orkester. Kitarr on jazz’ilik pill. Kõik need neli kehtivad eriti siis, kui kokku saavad kolm meisterlikku instrumentalisti, nagu seda on Jaak Sooäär (kitarr), Ara Yaralyan (kontrabass) ja Markku Ounaskari (trummid).

Aja auk. Bänd, kelle saatel astus inimene Kuule Mõnikord on nii, et tahad rääkida kellelegi mingit lugu. Tõestisündinud lugu. Aga see lugu on kuidagi nii huvitav, et võiks olla ka välja mõeldud. Siis olen ikka mõelnud, et miks küll peaks üks hea lugu päriselt juhtuma, kui selle saaks ju välja mõelda. Milleks kogu see juhtumiste ja arengute vaev, kui kõik võiks sündida peaaegu et sõrmenipsust ja tubastes, mugavates tingimustes.

Juurikas. Kirjanduslikud kalduvused Muusikutest kõige intelligentsemad on trummarid, sest trummide taga jääb piisavalt aega eneseharimiseks ja silmaringi täiendamiseks. Mida muud trummimehel olekski teha, seeaeg kui solistid ja kitarristid publikule taidlevad, särk püksist väljas? Kui rütmilöömine on käpas, siis tuleb see enam-vähem automaatselt välja.

Juurika veerg. Hea Mart! Lugesin ajalehest, et Sulle trügivad geid voodisse. See on küll väga paha. Tundub, et te pole õigel ajal mängureegleid paika pannud. Geidega nii ei saa, et mõnikord tohib gei voodisse ronida ja natuke mürada, aga teinekord saab riielda ja aetakse ära.

Minu pisike päikene pingil oli katki Juhuseid ei ole olemas. Just nõnda mõtlesin, kui jalutasin 7. oktoobri hommikul Eesti Noorsooteatri poole. (Südames kutsun seda maja ikka Nukuteatriks, küllap elu lõpuni, aga jäägu see...) Mõtlesin, et Betti Alveri luuletusel põhinev lavastus esietendus vaid päev enne Mari Tarandi lahkumist. Otsekui lugupidamisavaldus. Kujutlesin, kuis oleksime Mariga koos lavastust vaadanud ja pärast arutanud, oli ju Betti Alver tema eriline lemmik.

Sveta Grigorjeva: ma pole pidanud Eesti ühiskonda integreeruma, mind kasvatatigi eestlaseks (15) Kui enamik tüdrukuid valis Tallinnas Lasnamäe Kuristiku gümnaasiumis valikaineks sekretäri eriala, oli Sveta Grigorjeva üks väheseid, kes eelistas hoopis meediaõpet. Heidi Tammari juhendamisel kirjutas ta tollal seminaritöö Anna Politkovskaja mõrva kajastamisest eesti ja eestivene meedias, jõudes järeldusele, et erinevus oli kvantitatiivne. Sveta peab väga tähtsaks ühiskonnas orienteerumist, mõistmist, mida talle tahetakse öelda, ning oskust end täpselt väljendada. Koreograafiaõpingud on viinud ta Saksamaale Giessenisse Justus-Liebig Universitäti, teatri ja performance’i eriala magistrantuuri, kus tantsulisele eneseväljendusele pühendatakse vaid 20 protsenti ajast, ülejäänud aeg kulub filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse jm humanitaaria õpingutele. End Eesti ja Saksamaa vahel jagav Sveta, kes plaanib ka doktorantuuri astuda välismaal, sai tänavu suvel kuulsaks hoopis ootamatul moel.

Jelena Skulskaja: 256 armukest ehk tõlke raskused (2) Kirjanik Jelena Skulskaja kirjutab luule eripärast ning sellest, miks on teinekord keeruline loomingut ühest keelest teise tõlkida.

Els Heinsalu ja Ülo Niinemets: milleks meile lisanduvat teadusraha tegelikult vaja on? (4) Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia liige, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur Els Heinsalu ja Eesti Teaduste Akadeemia liige, Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets kirjutavad, et teadusraha tuleks suunata inimestesse.

EKI keelekool: eesti keele soome-ugri süda Eesti Keele Instituudi vanemteadur Sven-Erik Soosaar kirjutab eesti keele soome-ugri taustast ja hilisematest muutustest.

Ilma tegev Eesti noorteadlane: ajubioloogia paneb ühiskonna raskete valikute ette (3) Noore eesti teadlase, Lasnamäel üles kasvanud Allan-Hermann Pooli tähelend võib teda juba lähiaastatel viia oma laborini maailma tippülikoolides ning tuua pikemas perspektiivis kaasa inimese bioloogiliste tungide ülitäpse tundmise ja revolutsiooni ravimitööstuses.

Digikultuur. Mis on ühist kultuuril ja tehisintellektil? Tehisintellekti käsitatakse enamasti kategoorias «tööriistad», st tehisintellekt on midagi sellist, mida me saame kasutada oma seniste tegemiste toetamiseks või muutmiseks. Selline arusaam on asjakohane praeguse, nn kitsa tehisintellekti puhul, ent tuleviku laia tehisintellekti tuleks pigem mõista kategoorias «uustulnuk meie universumis».

Tõega säästlikult ringi käivad tunnistajad Iiri krimikirjaniku Patricia Gibney (1962) krimidebüüt «Teadmata kadunud» on mõnes mõttes väga lihtsa süžeega. Neli kümnendit tagasi, 1970. aastate keskel Püha Angela lastekodus toimunud õõvastavad sündmused hakkavad päevavalgele kerkima ning see takistab kurjamit elamast edasi jõukat ja prestiižikat elu, mistõttu ta otsustab oma teelt kõrvaldada kõik need, kes teda selles takistavad.